Foto: Anna Kaneelina | Sadu-Triste Juurikas.
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
