Foto: INGER | Mia Tohver.
Vahetult enne albumi ilmumist avanes Portailil võimalus INGERiga vestelda ning uurida, miks sai album just selline.
INGER, ütled, et sinu uus album on seni kõige isiklikum. Mis hetkel said aru, et see plaat hakkab just selliseks kujunema?
Sain kohe alguses aru. Mul on olnud põnevad ja õpetlikud aastad pärast COVIDit ja viimast osalemist Eesti Laulul. See album on taaskord samm lähemale sellele, kes ma artistina olen, ja sellele, milline muusika mind kõnetab. Artistiks olemine on pidev kasvamine ning ma tunnen, et olen aastatega kasvanud koos oma loominguga – et luua veel värskemat, ehedamat ja sügavama sõnumiga muusikat. Selle albumi idee ongi avada end veel rohkem ja panna kuulajad mõtlema armastuse erinevatele tahkudele – armastus, mida kõik kogevad oma elus. Teema, mis kõnetab praegu nii mu karjääri kui ka isiklikku eluteed kõige rohkem.
Millised lood sellel albumil sind ennast kõige rohkem puudutavad?
Kindlasti on mind puudutanud albumi nimilugu „Armastatuna“, mille idee sündis ühel endakorraldatud peol hoopis DJ-puldi taga. Ma jälgisin, kuidas inimesed pidu nautisid, ja mul hakkas peas keerlema üks põnev storyline – et nende inimeste seas on ka neid, kes tulevadki oma raskest tööelust välja tantsima, et end armastatuna tunda. See mõte, et nad saavad argielust välja, paneb neid hästi tundma. See võib küll olla kohati petlik tunne, kuid samas üks vähestest asjadest, mis neid õnnelikuks teeb. Ja nagu refrääni sõnad ütlevad: „Ta siia jätab märgi ja käed taeva poole sirutab. Ööst hommikuni tantsib ta, kui ei tunne armastatuna.“ Natuke selline mõrumagus armastus.
Peale selle kindlasti ka lugu „Maailm mu käes“, mis räägib armastusest perekonna ja lähedaste vastu. Ja lugu „kõigest üks rändur“, mis räägib armastusest kõigi vastu.
Kas mõni lugu sündis eriti kergelt – või vastupidi, nõudis sinult palju emotsionaalset lahtikoorimist?
Albumi viimane laul tuli korraga nii kergelt kui ka raskelt. Seda laulu ei olnud pikka aega. Mäletan, et saatsin Erki Pärnojale mitu ideed, kuid mitte miski ei klikkinud. Aga ühel õhtul tulin koju, ja miski oli mind emotsionaalselt nii tugevalt mõjutanud, et ma lihtsalt nutsin ja kirjutasin. Sellest sündis laul, mis on üks parimaid, mida ma olen ise eesti keeles kirjutanud. Kui ma selle idee Erkile saatsin, kirjutas ta vastu: „INGER! Omg!!! Kuulasin! Mul on kõik maailma ideed selle jaoks kohe olemas.“ Laulu nimi on „kõigest üks rändur“.
Kas selle albumi tegemine oli sinu jaoks mingis mõttes ka teraapiline protsess?
Kindlasti. Olen varemgi tiimiga naljatanud, et mulle hakkab loomeprotsess ise rohkem meeldima kui hetk, mil looming lõpuks välja tuleb. See, et album ilmub, on muidugi tore, aga just see tunne, mis tekib selle loomise ajal – see on palju maagilisem.
Mis sind artistina täna kõige rohkem elevile ajab?
Et ma olen kirjutanud nii paganama hea albumi ja saan seda nüüd kõigiga jagada! Samuti olen väga ootusärev oma esimese vinüüliplaadi pärast, mis maikuu lõpus valmis saab. Ja muidugi esitluskontsert, kus kõik need laulud saavad live’is uue kuue.
Kui vaatad tagasi oma esimestele lugudele ja sellele, kus sa täna oled – kuidas sa ise oma teekonda kirjeldaksid?
Ma tunnen, et olen jõudnud sellest nunnust ja ebakindlast INGERist väga sooja ja enesekindlamasse INGERini. See kasvamine on olnud väga vajalik ning olen tänulik, et elu on mulle pakkunud nii palju kogemusi, muutusi ja õppetunde – need on mind artistina väga palju kasvatanud ja ka loominguliselt arendanud.
Kust sa igapäevaselt inspiratsiooni ammutad?
Ma kirjutan elust enesest, tunnetest, mis mind valdavad, või inimestest enda ümber. Vahel olen ka internetist inspiratsiooni saanud. Kunagi proovisin ideid ammutada nii, et avasin Pinteresti ja esimese pildi või teksti põhjal, mis ette tuli, proovisin kirjutada loo. Täitsa ägedad tulid! Aga enamasti on just enda emotsioonid ja mõtted need kõige tugevamad, mis loomeprotsessi toetavad – ja ma arvan, et siis on muusika ka kõige autentsem.
On sul mõni suur unistus või eesmärk, mida veel täitnud ei ole?
Staadionikontsert koos tuntud välismaa artistiga ja Eesti esindamine Eurovisioonil. Eks neid unistusi on mitmeid, aga juba pikemat aega on mind tõmmanud mõte välismaal läbi lüüa.
Millise sõnumi või tunde soovid, et kuulaja „Armastatuna“ kuulates endaga kaasa võtaks?
Ma loodan, et see album viib kuulajad kaasa armastusretkele, mida hiljem teistega jagada, millest vahetevahel unistada ja mille üle mõtiskleda. Tundke erinevaid emotsioone. Minu soov on inspireerida inimesi läbi muusika, ja kui igaüks leiab sellelt albumilt midagi, millega ta resoneerub, siis on see juba suur asi. Ma soovin, et me jagaksime maailmas rohkem armastust – mis on vahel ka sünge – ning väljendaksime seda ka sõnades!
Kas ja kus saab sind uue albumi raames kuulda ja näha?
Meil on nüüd ees palju ettevõtmisi ja inimeste kaasamisi sotsiaalmeedias – hoidke silm peal! Kindlasti olen erinevates raadiotes ja telesaadetes, kuid kõige olulisem on esitluskontsert maikuu lõpus. See tuleb autentne, eriline ja üllatusterohke.
Kuula uut albumit siit!
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
