Foto: INGER | Mia Tohver.
Vahetult enne albumi ilmumist avanes Portailil võimalus INGERiga vestelda ning uurida, miks sai album just selline.
INGER, ütled, et sinu uus album on seni kõige isiklikum. Mis hetkel said aru, et see plaat hakkab just selliseks kujunema?
Sain kohe alguses aru. Mul on olnud põnevad ja õpetlikud aastad pärast COVIDit ja viimast osalemist Eesti Laulul. See album on taaskord samm lähemale sellele, kes ma artistina olen, ja sellele, milline muusika mind kõnetab. Artistiks olemine on pidev kasvamine ning ma tunnen, et olen aastatega kasvanud koos oma loominguga – et luua veel värskemat, ehedamat ja sügavama sõnumiga muusikat. Selle albumi idee ongi avada end veel rohkem ja panna kuulajad mõtlema armastuse erinevatele tahkudele – armastus, mida kõik kogevad oma elus. Teema, mis kõnetab praegu nii mu karjääri kui ka isiklikku eluteed kõige rohkem.
Millised lood sellel albumil sind ennast kõige rohkem puudutavad?
Kindlasti on mind puudutanud albumi nimilugu „Armastatuna“, mille idee sündis ühel endakorraldatud peol hoopis DJ-puldi taga. Ma jälgisin, kuidas inimesed pidu nautisid, ja mul hakkas peas keerlema üks põnev storyline – et nende inimeste seas on ka neid, kes tulevadki oma raskest tööelust välja tantsima, et end armastatuna tunda. See mõte, et nad saavad argielust välja, paneb neid hästi tundma. See võib küll olla kohati petlik tunne, kuid samas üks vähestest asjadest, mis neid õnnelikuks teeb. Ja nagu refrääni sõnad ütlevad: „Ta siia jätab märgi ja käed taeva poole sirutab. Ööst hommikuni tantsib ta, kui ei tunne armastatuna.“ Natuke selline mõrumagus armastus.
Peale selle kindlasti ka lugu „Maailm mu käes“, mis räägib armastusest perekonna ja lähedaste vastu. Ja lugu „kõigest üks rändur“, mis räägib armastusest kõigi vastu.
Kas mõni lugu sündis eriti kergelt – või vastupidi, nõudis sinult palju emotsionaalset lahtikoorimist?
Albumi viimane laul tuli korraga nii kergelt kui ka raskelt. Seda laulu ei olnud pikka aega. Mäletan, et saatsin Erki Pärnojale mitu ideed, kuid mitte miski ei klikkinud. Aga ühel õhtul tulin koju, ja miski oli mind emotsionaalselt nii tugevalt mõjutanud, et ma lihtsalt nutsin ja kirjutasin. Sellest sündis laul, mis on üks parimaid, mida ma olen ise eesti keeles kirjutanud. Kui ma selle idee Erkile saatsin, kirjutas ta vastu: „INGER! Omg!!! Kuulasin! Mul on kõik maailma ideed selle jaoks kohe olemas.“ Laulu nimi on „kõigest üks rändur“.
Kas selle albumi tegemine oli sinu jaoks mingis mõttes ka teraapiline protsess?
Kindlasti. Olen varemgi tiimiga naljatanud, et mulle hakkab loomeprotsess ise rohkem meeldima kui hetk, mil looming lõpuks välja tuleb. See, et album ilmub, on muidugi tore, aga just see tunne, mis tekib selle loomise ajal – see on palju maagilisem.
Mis sind artistina täna kõige rohkem elevile ajab?
Et ma olen kirjutanud nii paganama hea albumi ja saan seda nüüd kõigiga jagada! Samuti olen väga ootusärev oma esimese vinüüliplaadi pärast, mis maikuu lõpus valmis saab. Ja muidugi esitluskontsert, kus kõik need laulud saavad live’is uue kuue.
Kui vaatad tagasi oma esimestele lugudele ja sellele, kus sa täna oled – kuidas sa ise oma teekonda kirjeldaksid?
Ma tunnen, et olen jõudnud sellest nunnust ja ebakindlast INGERist väga sooja ja enesekindlamasse INGERini. See kasvamine on olnud väga vajalik ning olen tänulik, et elu on mulle pakkunud nii palju kogemusi, muutusi ja õppetunde – need on mind artistina väga palju kasvatanud ja ka loominguliselt arendanud.
Kust sa igapäevaselt inspiratsiooni ammutad?
Ma kirjutan elust enesest, tunnetest, mis mind valdavad, või inimestest enda ümber. Vahel olen ka internetist inspiratsiooni saanud. Kunagi proovisin ideid ammutada nii, et avasin Pinteresti ja esimese pildi või teksti põhjal, mis ette tuli, proovisin kirjutada loo. Täitsa ägedad tulid! Aga enamasti on just enda emotsioonid ja mõtted need kõige tugevamad, mis loomeprotsessi toetavad – ja ma arvan, et siis on muusika ka kõige autentsem.
On sul mõni suur unistus või eesmärk, mida veel täitnud ei ole?
Staadionikontsert koos tuntud välismaa artistiga ja Eesti esindamine Eurovisioonil. Eks neid unistusi on mitmeid, aga juba pikemat aega on mind tõmmanud mõte välismaal läbi lüüa.
Millise sõnumi või tunde soovid, et kuulaja „Armastatuna“ kuulates endaga kaasa võtaks?
Ma loodan, et see album viib kuulajad kaasa armastusretkele, mida hiljem teistega jagada, millest vahetevahel unistada ja mille üle mõtiskleda. Tundke erinevaid emotsioone. Minu soov on inspireerida inimesi läbi muusika, ja kui igaüks leiab sellelt albumilt midagi, millega ta resoneerub, siis on see juba suur asi. Ma soovin, et me jagaksime maailmas rohkem armastust – mis on vahel ka sünge – ning väljendaksime seda ka sõnades!
Kas ja kus saab sind uue albumi raames kuulda ja näha?
Meil on nüüd ees palju ettevõtmisi ja inimeste kaasamisi sotsiaalmeedias – hoidke silm peal! Kindlasti olen erinevates raadiotes ja telesaadetes, kuid kõige olulisem on esitluskontsert maikuu lõpus. See tuleb autentne, eriline ja üllatusterohke.
Kuula uut albumit siit!
Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.
Name: Marianna Gunja or Mara
Age: 39, but 25 in heart
Location: Tallinn
Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really
Instagram: @noxdies
Marianna, what first pulled you into photography?
You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.
You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?
Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.
What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?
The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!
How do you usually get into the right mindset before a big shoot?
I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location. What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot.
What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?
I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born.
View this post on Instagram
Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.
Studio or shooting on location?
That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?
What has been your most memorable or favourite project so far?
My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected. And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.
View this post on Instagram
Which do you lean towards more – fashion or beauty?
I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations.
Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?
I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.
And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?
There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
