Pühapäeval, 23. veebruaril, annavad Eesti vabariigi 107. aastapäeva auks Paavli Kultuurivabrikus ühise erikontserdi tšellorepertuaari duo Tšellopoisid ja Eesti alternatiivmuusika staar Valge Tüdruk.

Tšellopoisid Kaspar Kluge ja Karret Sepp avardavad traditsioonilise tšellorepertuaari piire, luues põneva sümbioosi klassikalise ja kaasaegse muusika vahel. “Olen vägagi live-muusika usku, ehk siis mulle meeldib kõvasti rohkem nii teha kui ka kuulata muusikat, mida esitatakse päriselt laval, mitte pulga pealt,” ütleb tšellist Kaspar Kluge. “Sellega tekib teatav sünergia ja elamus, mis tugevalt inspireerib.”

Tšellopoisid kombineerivad akustilise tšello ürgse kõla tänapäevase tehnika ja vägeva saatebändiga. Kollektiiv on varem lava jaganud teiste seas Rein Rannapi, Ott Leplandi ja Liisi Koiksoniga – nüüd lisandub nende koostööde nimekirja vulgaarsete laulusõnade poolest tuntud Eesti alternatiivmuusika staar Valge Tüdruk.

 “Kuna meie viimane avalik kontsert oli kirikus, tundus kõige ootamatum valik teha täielik kannapööre ning teha lugu koos Valge Tüdrukuga. Olgem ausad, tegemist on ühe väga vürtsika komboga, kus saab laval olema nii ilu kui ka õudu,” nendib Kluge. “Ema ma muidugi seda kontserti kuulama ei kutsuks,” naljatab ta. 

Valge Tüdruku lugude sõnumid on intiimselt laetud ning seisavad vähemuste õiguste eest kapitalistlikus ühiskonnas. Artisti etteasted on performatiivselt kütkestavad ja avangardistlikud. “Ma pole kunagi midagi sellist varem teinud, väljaarvatud võib-olla siis, kui käisin lapsena kirikukooris,” ütleb Elina Masing ehk Valge Tüdruk. “See on väga eriline live üle pika aja — täiesti minu mugavustsoonist väljas, aga samal ajal olen väga elevil.”

Paavli Kultuurivabrikus toimub Eesti Vabariigi 107. aastapäeva puhul lisaks eelnimetatule veel kaks kontserti, kus rahvamuusika kohtub tänapäevasema peavoolumuusikaga: kokku saavad nu-folk duo Puuluup ja kliimaaktivistidest Soome indie grupp Vimma, samuti peab Eesti folkmetali esinumber Metsatöll enda 26. sünnipäeva.

Mis juhtub, kui vaadata toitu mitte ainult kui midagi, mida saab süüa, vaid kui midagi, mis kujundab meie keha, harjumusi, ruume, reise ja isegi identiteeti? Just seda küsib tänavune Pärnu DISAINI päev. 14. novembril neljandat korda toimuv sündmus võtab tänavu fookusesse toidu ning uurib, kuidas söögiga seotud valikud kujundavad meie keha, harjumusi, ruume ja elustiili.

Pärnu DISAINI päev toob oma põhipäeva keskmesse kolm vestlust. Siim Savisaar, Siim Kabrits ja Sirli Rosenvald arutlevad toidu, tervise ja tuleviku toitumisvõimaluste üle. Hele-Mai Alamaa, Mart Haber ja Toomas Volkmann avavad toidudisaini kui kunstivormi, otsides kokkupuutepunkte maitse, lauakatmise ja fotograafia vahel. Tõnis Siigur, Anni Arro ja Ott Tomik vaatlevad aga restorani tervikliku elamusena ning arutavad Pärnu potentsiaali gastronoomilise sihtkohana.

Pärnu DISAINI päev ulatub ka vestlusringidest kaugemale. 14. novembril kell 12–18 toimub Pärnu Keskuses Eesti disainerite loomingut koondav DISAINIturg, Rainer Aavik viib huvilised linnaruumi avastama ning kohalikud stuudiod, poed ja restoranid pakuvad töötube, kohtumisi ja maitseelamusi.

Eelprogramm algab juba 6. novembril Koputa 3x stuudios vestlusega „Kas DISAIN toidab?“, kus Britta Ratas, Marko Ala ja Helena Kerstina Veensalu räägivad loomeettevõtluse praktilisest poolest – rahast, riskidest ja loominguga elatise teenimisest.

Tutvu Pärnu DISAINI päeva programmiga: parnudisainipaev.ee/programm. 

Pärast poolteist aastat suuri muutusi isiklikus elus jõudis Heleza oma seni kõige isiklikuma peatükini – ilmunud on tema uus täispikk album „mis oleks võinud olla?“. Üheksast loost koosnev album võtab kokku viimase pooleteise aasta Heleza elust: ühe pika suhte lõppemise, iseseisvumise, ebamugavad eneseanalüüsid, valu ja hirmud, aga ka iseenda uuesti tundmaõppimise. See on lugu sellest, kuidas millegi lõpp võib aja jooksul osutuda hoopis uue alguse lähtepunktiks.

„mis oleks võinud olla?“ sündis perioodil, mil Heleza pidi enda jaoks uuesti lahti mõtestama nii armastuse, läheduse kui ka suhte iseendaga. Muusikast sai selle protsessi jooksul koht, kuhu panna tunded, millele muul moel oli keeruline kuju anda. „Minu arust on ilus panna muusikasse enda valu ja hirme, et lõpuks neist tunnetest lahti lasta, sest just see on viis, kuidas ma suutsin sellega toime tulla, seda protsessida ja tänu sellele olen ma täna siin,“ räägib Heleza. Album ei otsi süüdlast ega püüa anda ühest vastust küsimusele, miks mõni suhe lõpeb. Selle keskmes on hoopis see, mis jääb alles pärast – ja mida on võimalik iseenda kohta avastada siis, kui senine elu enam samal kujul ei jätku.

Albumi viimases loos liitub Helezaga An-Marlen, kelle kohalolu on olnud oluline ka väljaspool stuudiot. Olles Heleza kõrval hetkedel, mil tuge kõige rohkem vaja oli, kujunes nende sõprusest üks albumi olulisi emotsionaalseid pidepunkte.

Kuula Heleza uut albumit siit.