Napoli on linn, mis ei jäta kedagi ükskõikseks, seda kas armastad või vihkad. Mõnele külastajale kasvab see iidne merelinn kohe südame külge, teine näeb aga eelkõige kaost, räämas hooneid ja prügi tänaval. Napoli on lihtsate asjade ja lihtsate inimeste linn, kus Vesuuvi varjus elamine on toonud kaasa carpe diem meelelaadi – iga päev on eriline, naudi seda, kuniks seda sulle on antud. Kuidas siis avastada linna seal esmakordselt viibides nii, et lahkuda Napolist heade mälestuste ja sooviga tagasigi tulla?

Mis aga kõige olulisem – võta endale aega! Avasta Napolit kiht-kihilt, kiirustamata, mõnusaid toidu- ja joogipeatusi tehes. Ela rahulikult linna elurütmi sisse ning anna ka temale võimalus endaga tutvuda. Peagi märkad, et kaoses valitseb kord ning see ajalooline, väärikas ja ainult temale iseloomuliku võluga linn teab, kuidas olla külalislahke.
Joni Mitchelli on püütud tema karjääri jooksul korduvalt määratleda. Kui teda nimetati nais-Bob-Dylaniks, küsis ta vastu, miks ei nimetata kedagi mees-Joni-Mitchelliks. Ka iseenda loomingulisele identiteedile lähenes ta omal moel: ennekõike pidas Mitchell end maalikunstnikuks, kelle elu asjaolud olid muusika juurde toonud.
Sama isepäine hääl kannab raamatut „Sõnajõgi. Joni Mitchell BBC-s“, mille on kokku pannud BBC ajakirjanik Tom Hagler. Raadio- ja teleintervjuud, kontserdisalvestused ning kohal viibinud inimeste meenutused avavad Mitchelli elu ja loomingu pöördelisi hetki. Nii kujuneb portree artistist, kelle loomingulised otsingud ja isiklikud kogemused on olnud lahutamatult seotud.
Raamatu on eesti keelde tõlkinud ja kirjastanud Piret Reinson. “See on üks neist raamatutest, mis jääb pärast lugemist kauaks kummitama,” sõnab Reinson. “See paneb elu vaatama teise nurga alt, analüüsima oma valikuid ning annab kummalisel kombel jõudu rohkem pingutada ja paremaks inimeseks saada. See on elamus nii neile, kes tunnevad Jonit eelkõige tema muusika kaudu, kui ka neile, keda paeluvad erakordsete inimeste erakordsed kujunemislood. Ja võib-olla kõige enam on see lugu sellest, kuidas jääda iseendaks, ükskõik kui palju inimesed sinu ümber üritavad sulle öelda, kes sa olema peaksid”.
Raamatu esitlus toimub 26. novembril kell 17.30 Viru Keskuse Rahva Raamatus. Eia Uue juhtimisel vestlevad raamatust tõlkija Piret Reinson ja muusik Liisi Koikson.
Sellelt reisilt jäid sõelale nii vanad lemmikud kui ka uued tutvused, mida soovitan suurima rõõmuga edasi.
Le Bonaparte
Le Bonaparte on üsna klassikaline brasserie, mida külastasin esimest korda enam kui kümme aastat tagasi ning mul on südamest hea meel, et see on tänaseni püsinud muutumatu. Siia soovitan ennekõike tulla hommikust sööma. Klassikaline Prantsuse hommikusöök – värskeimast värskem sai, croissant, või, moos ja kohv – sobib Pariisi päeva alustuseks kuidagi eriti hästi.
Les Deux Magots
Mõni Pariisi klassik on seda põhjusega. Saint-Germain-des-Prés’ kirjanduskohvik Les Deux Magots on kohe kindlasti üks neist. Kohal on pikk ajalugu – kohvik tegutseb alates 1884. aastast – ja oma vanamoelisel moel valmistatud šokolaadile pühendatakse siin täiesti õigustatult eraldi tähelepanu. Les Deux Magots on ideaalne peatus jahedamal sügishommikul, kui tahaks veel istuda õues, aga sõrmed juba millegi sooja ümber sättida. Seega hetkeks aeg maha, üks tass nende kuuma šokolaadi (kindlasti vahukoorega), meeldivas annuses inimeste vaatlemist ning alles siis võib päev jätkuda.
View this post on Instagram
Bouillon Julien
Bouillon Julien on üks nendest kohtadest, mis väärib külastamist juba puhtalt oma interjööri pärast. 1906. aastal avatud restorani helerohelised seinad, peeglid ja lillemotiividega klaaspaneelid tekitavad tunde, nagu oleks õnnestunud korraks mõnda teise ajastusse astuda. Uhke ruumi kõrval on ka söögikoha algne mõte meeldivalt üllas. Nimelt tähendas Pariisi bouillon’ide traditsioon lihtsat, toitvat ja taskukohast toitu ning sellest põhimõttest lähtub Julien ka täna. Nii saab siin nautida ajaloolist restoranimiljööd, ausat toitu ning õhtu lõpetuseks suudab lauale laekunud arve pakkuda ainult meeldiva üllatuse.
View this post on Instagram
Pink Mamma
Prantsuse köök on imeline, kuid ka Pariisis võib täiesti vabalt tekkida isu Itaalia toidu järele. Pigalle’is asuv neljakorruseline Pink Mamma restoran on visuaalselt täpselt nii efektne nagu piltidelt paistab. Sotsiaalmeedia on teinud eriliselt kuulsaks selle lopsakalt rohelise klaaskatusealuse korruse, kuid tähelepanu võiks jaguda ka taldrikutele: menüüs saab kokku Itaalia köögi tõeline paremik. Kindlasti tasub Pink Mammas laud ette broneerida, eriti nädalavahetuseti.
Cuvée Noire
Üks pärastlõunane kohvipaus veel? Pariisis peaks vastus sellele olema kindlasti jah. Cuvée Noire kohvikud on juba visuaalselt ääretult meeldivad ning sobivad ideaalselt, et ühel tüüpilisel Pariisi-päeval jalgadele puhkust anda. Pariisis on neil kohvikuid erinevate linnaosades, nii et järgmise tassi saab sobitada parasjagu käsil oleva linnatiiruga. Mulle endale tundub aga, et aadressil 60 Rue des Martyrs asuv kohvik on see, kust ei taha niipea lahkuda.
View this post on Instagram
Daroco ja Danico
Veel üks Itaalia peatus, aga seekord koos võimalusega õhtut samas kohas ka pikendada. Rue Vivienne’il asuvas Darocos saab meeldivalt sumisevas õhkkonnas süüa pastat ja pitsat ning seejärel liikuda restorani taga peituvasse speakeasy-stiilis kokteilibaari Danico. Väga mugav lahendus olukorraks, kus õhtusöök on läbi, aga õhtut päris kokku tõmmata veel ei tahaks.

Meil õnnestus Danicot, mis kuulub muide maailma 50 parima kokteilibaari hulka, külastada õhtul, mil erimenüüga olid kohal külalisbaarmenid Shanghaist. Väga sümpaatne kogemus, kuid olge hoiatatud teiegi: sellistel õhtutel tuleb laua saamiseks omajagu aega ka järjekorras seista.