Marta Lotta on laulja ja laulukirjutaja, kes sai eestlastele tuttavaks läbi teleprojektide “Ma näen su häält” ning konkursi “Eesti otsib superstaari”, kus saavutas 2023. aastal viienda koha. Täna ilmus Marta Lottal uus singel “I.S.E.”, mis valmis koostöös Hyrr Innokent Vainola, Taavi-Peeter Liiva ja Tiit Liblikuga ning millega laulja soovib anda edasi enesekindlust ja iseteadlikkust.

Marta Lotta, kuidas sai sinust muusik? 

See on olnud loomulik teekond, heade olude kokku langemine ja kõva töö käsikäes. Olen terve elu muusikaga seotud olnud, kas siis viiulit õppides, kooris lauldes või solistide konkurssidel osaledes. Kodus on meil umbes 50 pilli, kõiki neid olen ühel või teisel moel mingitel aegadel ikka katsetanud, mõnega isegi lavale astunud. 

Oma muusikat hakkasin kirjutama 14-aastaselt. Gümnaasiumi lõpus ei olnud ma 100% kindel, mida edasi õppima minna, ja kuna tol hetkel ei mõelnud ma muusikukarjäärile väga tõsiselt, tegin naljaga pooleks endaga diili, et kui mind võetakse Otsa kooli vastu, teen kolm aastat muusikat ning siis lähen keemiat õppima. Keemiat ma pärast Otsa kooli viimase lennu lõpetamist õppima ka läksin, aga kuna laulmine ja loomine olid südame külge kasvanud, võtsin pärast üht aastat ülikooliõpinguid paberid välja ning siin ma nüüd siis olen. Lahtise peaga laulja, kes muuseas teab enam-vähem, kuidas orgaanilise keemia laboris katsete tegemine käib.

Kuidas oli üles astuda Genkaga laste jazzifestival Kräsh?

See oli vinge kogemus. Kogu bänd oli kokku pandud nii, et ma sobisin oma noore naise olemusega sinna nagu valatult. Genka on hea huumorisoonega, prooviperioodil sai palju nalja ja ma ei tundnud end kordagi üleliigsena. Kontserdi formaat oli ka nii lõbus, et seda nautisid nii pisikesed pudinad kui ka suuremad muusikasõbrad.

Kelle arvamust usaldad kõige rohkem peale iseenda oma?

Kui olen ise milleski kahtleval seisukohal, on esimene inimene, kelle poole pöördun, on mu peiks. Kui tema arvamus ei päde, teen lähemas sõpruskonnas turu-uuringu, et õige vastus ikka kätte saada.

Kuidas lõhnab sinu muusika? 

Sellel on magushapu noot Passion Martinist, sekka peoga värskust äsja avatud kohvipakist.

Ütle enda kohta üks fun fact. 

Mul on olnud võimalus laulda poistekooris. See oli aastal 2003, kui jalutasime perega Viljandi lossimägedes ning Kaevumäel oli mingi kontsert, kus esines ka poistekoor. Lavanäljas pätakana tormasin muidugi ka noormeeste sekka. Keegi ära ei hakanud ajama, kuna suu liikus teistega koos, lühikene soeng aitas ka sisse sulanduda.

Kuula Marta Lotta uut singlit Spotifyst!

Marta Lotta esitleb uut lugu sel reedel, 20. septembril kell 18.00 Tallinna Bussijaamas toimuva avaliku kontserdiga.

Erki Pärnoja esimene autorialbum „Himmelbjerget“ ilmus 2015. aastal ning plaadi esitluskontsert toimus festivalil Jazzkaar 2016. aastal, kehtestades Pärnoja isikupärase ja uuendusliku käekirjaga heliloojana. Filmilik ja poeetiline, rahvusvahelise haarde ja kvaliteetse produktsiooniga „Himmelbjerget“ mõjutas tugevalt instrumentaalmuusika arengut Eestis, tõstes selle žanri suurtele lavadele.

Tähistamaks Eesti kaasaegse muusikaloo ühe olulisema albumi juubelit ning valmistumaks Jazzkaare kontserdiks „Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“, püüdsime muusiku kinni, et uurida temalt nii kevade, Jazzkaare kui ka riidevalikute kohta.

Kevad tuleb alati natuke nagu uus arranžeering — mis on sinu jaoks esimene märk sellest, et pime aeg on päriselt läbi saanud?

Kõige esimene märk on see, et kindaid ei pea enam kandma. Siis saan aru, et siit hakkab elu jälle vaikselt ülesmäge minema. Teine märk on võib-olla see, et stuudiost väljudes pole enam kottpime. Talveperioodil sisenen pimedas stuudiosse ja päris tihti väljun sealt samasse pimedusse, nii et mõnel päeval on raske uskuda, et vahepeal üldse mingit valgust oli. Ja tegelikult kõige olulisem märk on see, kui saab jälle mugavalt rattaga liigelda.

Kas sul on mõni kindel aksessuaar või rõivaese, mis käib sinuga kontsertidel alati kaasas?

Midagi sellist väga kindlat ei ole. Aga ma olen aru saanud, et mingi tagi, jakk või pintsak annab mulle alati sellise turvatunde. Kui tegu on mõne suvise välilava või talvel mõne tihedalt rahvast täis saaliga, siis saan ka ilma hakkama. Aga muidu on sellised jakid minu teema. Ilma nendeta on nagu natuke paljas olla. Kindlasti peab laval mugav olema, sest ma ei taha, et mu tähelepanu mõne ebamugava riideeseme pärast jagunema peaks. Laval peab mu fookus olema vaid ühes kohas. Vanasti oli selleks nokamüts või beanie, aga see oli rohkem praktilistel kaalutlustel, sest tihti lendasid juba pärast esimest lugu kõik mu juuksed näo ette ja ma ei näinud enam midagi. Käed on ju ka konstantselt pilli küljes, nii et midagi teha ka ei saanud.

Kui peaksid kirjeldama tänavust kevadet ühe kõlaga, siis mis see oleks?

Ma ise kuulen seda, aga sõnadesse ma seda panna ei oska. Oskaks kasvõi nootidesse panna…

Kas sinu jaoks tähendab kontserdiks riietumine pigem rolli sisse astumist või jääd sa ka laval selle juurde, mida kannaksid heal päeval niisamagi?

Rolli astumist see minu jaoks tavaliselt ei tähenda. Aga lavale minek on sellegipoolest alati midagi väga erilist. Tahan, et minu riietus käiks minuga ühte sammu, aga samas ei taha ma kanda midagi sellist, millega ka argipäeval käin. Isegi kui mu riietus on lihtsates toonides ja rahulik, tahan ma ikkagi, et need oleksid mu lavariided. Midagi erilist, mitte argist. Vahel võin ma ka argipäeval sarnaste riietega käia, aga laval on nende argiste riiete lava jaoks mõeldud analoogid.

Keda sa ise tänavukevadisel Jazzkaarel kuulama lähed?

Kindlasti tahan näha Jazzkaare avakontserti Mingo Rajandi „Lady Sapiens“. Aga katsun jõuda nii paljudele kontsertidele kui võimalik.

„Erki Pärnoja: Himmelbjerget 10“ kontserdid toimuvad laupäeval, 25. aprillil kell 21.00 Von Krahlis ja pühapäeval, 26. aprillil kell 19.00 Tartu Uues Teatris. Uuri lisa jazzkaar.ee.

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.

Eesootaval laupäeval, 15. veebruaril, astub Eesti Laul 2025 finaalis lauluga “REM” üles Tuuli Rand. Kuidas on Tuulil endal REM-unega lood ja mida ta finaalis selga paneb? Seda uurisime viie kiirküsimuse kaudu.

Tuuli, mis sa täna unes nägid?
Ausalt öeldes ei mäleta, sest olin terve öö enamasti üleval. Hommikul läksin Star FM-i intervjuule ja need varajased intervjuud tekitavad mul tihti ärevust. Närvid hoidsid mind üleval, nii et täna öösel tundub, et magasin ainult kaks tundi.

Sinu 2025. aasta lubadus?
Olen veidi kärsitu inimene — tahan kõike nüüd ja kohe. Seega on mu lubadus sel aastal rohkem rahulikult võtta ja mitte üle mõelda. Lasta asjadel loomulikult kulgeda.

Kui sinu elu oleks laul, mis oleks selle pealkiri?
Tõenäoliselt oleks selleks “Elu on seiklus”. Minu elu on alati olnud üks suur seiklus, ausalt öeldes!

Mis sa Eesti Laulu lavale selga paned?
Tuleksin lavale kuldse kroomitud korsetiga, mille tellisin otse Ukrainast. Väga kummaline oli lugeda müüja kirju, kus ta kirjutab: “Sorry for the long answer, due to heavy shelling in Ukraine there was no light and the Internet was bad.” See pani mind tõsiselt mõtlema enda ja Eesti elu üle. Aga ma olen väga õnnelik, et saan neid kasvõi nii toetada. Muide, Ukraina kullerifirma tõi selle isegi Eestisse kohale!

Mis on esimene asi, mida teed, kui oled Eesti Laulu lavalt maha astunud?
Tõenäoliselt hakkan kas nutma suurest pingelangusest ja kallistan oma meest või olen adrenaliini täis ja tunnen end täiesti võitmatuna!

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.