Sel aastal tähistab kodumaine moemärk Ivo Nikkolo märkimisväärset verstaposti – 30 tegutsemisaastat Baltimaade moemaastikul. Asutatud äsja taasiseseisvunud Eestis, 1994. aastal, mõjus Ivo Nikkolo kui sõõm värsket õhku. Brändi iseloomustas algusest peale julge visioon ja omanäoline stiil, mis nihutas seniste moenormide piire ning tekitas ruumi uute trendide esile kerkimiseks.

„Ivo Nikkolo 30. sünnipäev on märgilise tähtsusega, kuna oleme üks väheseid nii pika ajalooga kodumaiseid naisterõivaste brände,” räägib Baltika Grupi tegevjuht Brigitta Albertin. “Nende aastate jooksul on mitmed andekad disainerid loonud Ivo Nikkolo märgi alt Eesti ja Baltikumi naistele moodi, mis neid kõnetab ning loodame seda teha veel 30 aastat või enamgi. Tänaseks oleme läbi teinud ja ellu viinud mastaapsed pandeemiajärgsed muudatused – muuhulgas mitmekesistanud ja kaasajastanud Ivo Nikkolo kollektsioone ning kohandanud hinnataset, kaupluste väljanägemist ja võrgustikku, et Ivo Nikkolo oleks kättesaadav veelgi rohkematele naistele. Võrreldes paari aasta taguse ajaga, mil Baltika Gruppi kuulus viis brändi, hingab täna kogu ettevõte vaid Ivo Nikkolo rütmis.” 

Jäädes kindlaks oma juurtele, ent olles täna tuntud elegantse joone poolest, viis Ivo Nikkolo 30. sünnipäeva puhul uusima kevadsuvise kollektsiooni Londoni tänavatele. Linnale iseloomuliku ajaloolise ent modernse koosluse taustal kajastub brändi ajatu, kuid tulevikku vaatav ja eneseteadlik olemus. Varasuvise kollektsiooni juhatab moemärk sisse mugava beežikaspruuni cargo-komplektiga, milles peegelduvad suurepäraselt Ivo Nikkolo põhiolemus ja suurlinna kontrastne dünaamika.

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!