Portail

Mida tähendab SUSTAINABILITY Eesti disainerite jaoks? VOL. 2.

Foto: GUILD

Nagu loodetavasti mäletate, siis konverentsilt Copenhagen Fashion Summit naastes võtsime kätte ning esitasime 15 kodumaisele disainerile kaks lihtsat küsimust: mida tähendab jätkusuutlik ja eetiline mood täna Sinu jaoks ning kuidas väljendub see Sinu brändis või kollektsioonides. Esimesed mõtted jõudsid teieni siin, nüüd on aeg anda sõna ka teistele vähemalt sama imelisi mõtteid täis loovisikutele!

Kairi Lentsius, Lentsius Disain:

Jätkusuutlikkus on väga lai teema ning tõden seda igapäevaselt nii oma brändi tegevuse juures kui ka tudengitega töötades. Enim on mind võlunud materjalide taaskasutus rõivaste disaini puhul, aga tegelikult peaks see arutelu olema disaini kontekstis palju ulatuslikum! Minu jaoks on jätkusuutlikkus mõtteviis ja küsimus, kuidas ma teostan ja toodan oma ideid niimoodi, et teeksin teistele võimalikult vähe liiga. Minu tegevusest ei tohiks kannatada teised inimesed, loomad, meri ega loodus. Idealistlik? Jah, ma tean ja kas see mul ka 100% õnnestub? Seda ma ei tea, aga püüan.

Mulle meeldib ka mõelda, et oma brändi alt teen tooteid just nii palju, kui neid on vaja ja neile on kasutajaid. Kui tootmine on väike ja personaalne, siis saan kontrollida, kuhu mu asjad jõuavad, ja ma ei tee midagi tarbetut. Olen enda jaoks läbi mõelnud, et see idee toimib seni, kuni iga toode käib mu käte vahelt läbi ja mina selle karpi panen.

Lilli Jahilo:

Minu jaoks tähendab jätkusuutlik ja eetiline mood seda, et tooted on loodud kestma, seejuures inimesi ning keskkonda ekspluateerimata. Olukorras, kus riiete ületootmine on globaalne probleem, on disainerina oluline endalt küsida, miks peaks tarbija just sinult oma järgmise kleidi või mantli ostma? Toetuda võiks näiteks neile viiele punktile:

1. Läbimõeldud disain – iga kleidipikkus, õlajoon, kaelus ja passe laius on põhjendatud ja läbimõeldud. Viis aastat erialast ülikooliharidust on lisaks silma ja käe koostöö lihvimisele andnud mulle teadmise, et form follows function. See ei ole juhus, et kleitide ülaosas on siidvooder, mis on vajalik õige tegumoe rõhutamiseks, ent tagab pehme ja mõnusa tunde, seelikuosas aga viskoosvooder, mis annab vormi ja hoiab ära staatilise elektri tekke.

Toodete istuvus ja lõikeline konstruktsioon tagab, et kleit istub seljas mugavalt, selles on hea ja enesekindel tunne ning seda kleiti tahetakse kanda mitu korda. Maailm vajab enesekindlaid ja rõõmsaid inimesi.

2. Kangaste kvaliteet. Kasutame parimaid võimalikke kangaid, kuna käsitöö võtab aega ja esemete valmistamisaeg ateljees on pikem kui suurtööstuses. Kvaliteetne kangas peab vastu nii tootmisprotsessi kui ka aastatepikkuse kandmise, on mugav ja hoiab vormi.

3. Eetiline tootmine. Meie kollektsioonide esemeid teevad oma ala profid, erialase haridusega Eesti parimad rätsepad. Lilli Jahilo brändinime kandvad tooted valmistatakse Tallinnas, Kalamaja südames asuva moemaja avarates ruumides. Siin on õhku, loomulikku valgust ja meeleolu loob Spotify playlist. Lisaks professionaalsetele oskustele armastame oma tööd väga, ja seda X-faktorit võib tunnetada igas meie loodud esemes. Vähemalt nii ütlevad meie kliendid. Uskumatu, aga tõsi!

4. Valmistame tooteid ettetellimisel ja väiketiraažides – nii ei seisa meil suurt hulka riideid laos, see tähendab, et me ei tooda tühja. Teeme täpselt neid asju, mille järele on vajadus ja konkreetne tellimus. On suur rõõm ja au teha koostööd ühe maailma olulisima luksustoodete veebikaubamajaga Moda Operandi, kelle toimimispõhimõte ühtib meie omaga ülihästi – toodetakse vaid seda, millele on klient juba tellimuse esitanud.

5. Ma olen alati tahtnud, et Eestis oleks hea elada. Olen teadlik, et olulist rolli selles mängib ettevõtlusest tulenev maksude laekumine. Kõik meie ettevõtte töötajad saavad ausat töötasu ja tasume kõik riiklikud maksud. Tahan olla puhta südametunnistusega ettevõtja.

Anni Ilves, Alpaka:

Minu jaoks tähendab jätkusuutlik ja eetiline mood luua ning kanda tooteid, mis kestavad rohkem kui ühe nädala, hooaja või aasta ning mille tootmisprotsess jätab võimalikult väikese jälje loodusele ning ei kahjusta ei loomi ega inimesi. 

Disainerina tunnen vastutust meid ümbritseva keskkonna ja kogukonna ees, mistõttu panen suurt rõhku hoolikalt läbimõeldud disainiprotsessile, mille tulemusel sünnivad tooted, millel on reaalselt koht garderoobis või kodus. Olen endale eesmärgiks seadnud luua rõivaid ja aksessuaare, mis kestaksid pea inimese eluea – tooteid, mis ei oleks mööduvad trendid, vaid muutuvad lemmikuteks, mida tahame aina enam kanda. Loomulikult ei ole ma pime tänapäeva võimaluste ees, mis tekitab tihti paljudes kiusatust – kaasa arvatud mina ise – rohke m tarbida ja vahetada rõivaid tihti, kuid olen täiesti veendunud, et toode, mis kestab ilusana kümme aastat, on kordades maitsekam ja stiilsem kui kümme toodet, mis kestavad ühe aasta. 

Võin lugeda end tõeliselt õnnelikuks, et elu tõi mind tööle just Alpakasse. Alpaka vill pole pelgalt imekiud, mis vastab täpselt inimeste vajadustele, kuivõrd loomake ise on üks „rohelisemaid” planeedil. Alpaka annab kordades rohkem villa kui lammas, jättes aga keskkonnale sama palju väiksema jalajälje. Nende kabjad on pehmete padjanditega, mistõttu nad ei tammu viljatuks maad, millel liiguvad, ning ka nende toitumis- ja joomisharjumused on efektiivsemad ning tekitavad vähem kahju. Alpakade kasvatamine ei nõua karme kemikaale, mistõttu on see turvaline ja igati looduslik. Ning kuna alpakad on ka looduslikult lanoliinivabad, pole nende villast lõnga tootmiseks vaja kasutada nii palju karme kemikaale kui mõne teise kiu puhul. 

Nii Alpaka kodu- kui ka moetooted sünnivad minimaalse jäägiga – keskmiselt jääb igast tootepartiist järgi vaid mõni kilo kvaliteetset lõnga, millest plaanime luua väikseid kapselkollektsioone, et tootmisjääkidest üldse priiks saada. Mõeldes ka sellele, mis juhtub siis, kui meie toote eluiga peaks lõppema, katsume vältida naturaalsete ja keemiliste kiudude omavahelist segamist, et materjali oleks võimalik pigem väärtustavalt taaskasutada (upcycling) kui temast madalama kvaliteediga toodet luua (downcycling). Kuivõrd mõnel puhul on see toote kvaliteedi ning kestvuse pikendamiseks vältimatu, püüame peamiselt parema tulemuse saavutamiseks kasutada naturaalsete kiudude segu ning lisada oma kollektsiooni ka täielikult looduslikke ja naturaalseid lõngu. 

Ka alpaka karv, mida kasutame, on eetiline – selle nimel ei hoita vangistuses ega hukata ühtki looma. Kuna alpakad elavad Peruus enamasti karjadena kõrgel mägedes, kus ilmastik võib olla kohati üsna karm, ei jää nõrgemad ja nooremad loomad kahjuks alati ellu. Alpakade karjatamine on traditsioon, mida on pärandatud põlvest põlve, mis tähendab aga ka seda, et iga hing on arvel ning tagab aastakümneteks kindla sissetuleku, mille kaotus võib olla raske. Kasutades ära alpaka nahka, on loomakasvatajatel võimalik siiski väikest kompensatsiooni saada ning meie saame anda väärtuse ja uue elu materjalile, mis vastasel juhul läheks prügiks, ning ära hoida ka taastumatutest loodusvarudest sarnase materjali tootmise. 

Pöörame kindlasti tähelepanu nii enda kui ka koostööpartnerite alluvate heaolule. Anname enda vabrikus hästitasustatud ja reguleeritud töö- ja puhkeajaga tööd kuni 25 kohalikule inimesele ning teeme pidevalt koostööd partneritega, külastades tihti ka nende vabrikuid. 

Joan Hint, GUILD:

Eetiline mood on väärtuslik looming, mis loodud vastutustundlikult, seejuures kahjustamata ühtegi elusolendit mistahes viisil ja unustamata, et elus on ka emake Maa.

Kõik algab kangaste tootmisest – kas tooraine on eetiliselt kasvatatud või on kangad loodud hoopis sünteetilisest kiust, mis laguneb keskmiselt 400–1000 aastat? Kuidas on need kangad kootud ja värvitud? Me teame, et mis puutub tööjõudu, siis made in Asia on karm (v.a pedantlik Jaapan), ent kui paljud on kursis, et made in Asia tähendab enamjaolt ka veefiltrisüsteemide puudumist? Kangaid võõbatakse toksiliste värvidega ning kogu loputusvesi lastakse otse jõgedesse, mis on meid juba viinud ökoloogilise katastroofini – u 70% hommikumaade jõgedest on reostunud, kalad on välja surnud, inimestel ja loomadel ei ole enam joogivett, mis omakorda on hoogu andnud plastpudelite üleküllusele. Rääkimata sellest, et kogu maailmavesi on ühendatud. Siinkohal soovitan kõigile, kes vähegi hoolivad, võtta hetk ja viia end kurssi filmiga „RiverBlue”.

Üks põhjuseid, miks me gildi kontseptsiooni taaselustasime, oligi tunne, et muutust on vaja. Lõime Tallinnas oma ateljee, kus on päriselt hea olla ja inimesed hoolivad teineteisest. Rõivaste eluea pikendamiseks ka parandame neid ning jah, oleme otsustanud sõuda tasa ja targu, et mitte minna kaasa välisilma aina kasvava tempoga – hoogsalt vahelduvad hooajad ei ole kindlasti jätkusuutlik lähenemine.

Meie kollektsioonides on olnud palju recycled ja sertifitseeritud looduslikke kangaid ning on olnud ka teksapartiisid, mis on värvitud päris indigolehtede või söega. Pükse me keemia ja liivaga ei kuluta – seda teeb meie eest aeg.

Mitte ükski kangastest ei tule vabrikust, mis laseks toksilisi kemikaale otse loodusesse, vaid väiketootjatelt Saksamaalt, Itaaliast ja Jaapanist ning kõigis neis vabrikutes on kasutusel veepuhastussüsteemid. Vesi, mida tootmises kasutatakse, filtreeritakse säärase puhtuseni, et see on taas joogikõlbulik ning läheb siis tootmisesiseselt taas ringlusesse – ka meite pesumajas Eestis. Ühtegi lõike paigutusega tekkinud tootmisjääki me ära ei viska, ükskõik kui väike nurk ka üle ei jääks ning sorteerime kõik kangad eraldi kastidesse, et neist ühel hetkel siis uus kangas kududa.

On tõsi, et me ei suuda muuta maailma, kuid saame muuta iseennast – olles iga päev hoolivam kui eile, sirgumegi ehk kogu maailmale eeskujuks. Iga samm loeb! Ja kuni suured snitti ei võta, on võti muutuseks tarbija kätes. Keda toetada? Kas kvaliteet või kvantiteet? Ja tasuks heita pilk ka enda sisemusse – kui meil on igal nädalal midagi uut tarvis, et end hästi tunda, siis mida me hing tegelikult vajab?

Marit Ilison:

Sustainability ehk kestlikkus on hetkel organic/öko ja artisanal/käsitöö kõrval ilmselt kõige kuumem termin üldse ning mulle tundub, et tihti kasutatakse seda rohkem müügiargumendi kui sisulise lähenemise pärast.

Enamasti mõeldakse ja eeldatakse kestlikuse ja jätkusuutlikkuse all seda, et disainer kasutab ökomaterjale, rõivaste valmistajatele makstakse õiglast ja väärilist tasu ning oma tegevusega ei kahjustata elusolendeid. Minu jaoks on see aga ainult üks tahk. Kui vaadata teemat väikedisaineri poolelt, on suur asi, kui ettevõte on saavutanud taseme, kus suudab täita kangaste ja tootmise miinimum-ostutellimusi ning saab tegeleda ettevõtlusega korraliku tootmise tasemel. Aga kui soovitakse lisada nii-öelda sustainability-kiht, kukutakse, nagu täringumängus, mitu astet allapoole ja hakatakse uuesti ronima. Mõnusate uue aja materjalide, nagu näiteks Tencel või modaal miinimumkogused on tihtipeale väga-väga suured ning seegi tuleb täita ühe kvaliteedi ühe värvi kohta. Kui lisada trükitehnoloogiad ja eriefektid, muutub rada eriti kitsaks ja kalliks.

Usun, et me kõik soovime, et kõik oleks jätkusuutlik ja eetiline, kuid samas ei ole turg alati nõus selle eest maksma. Not Just A Label tegi mõned aastad tagasi eksperimendi, kus valmistas parimast materjalist kõikidele jätkusuutlikkuse ootustele vastava lihtsa T-särgi ning selle puhas materjali ja valmistamise hind oli 500(!) T-särgi puhul 55 naela ühe toote kohta. Selle summa sees ei olnud ühtegi muud otsest ega kaudset kulu (disain, ettevõtte töötasud ja kulud, turundus, müük, transport) – kui lisada need ja poodide kulu, ei oleks ilmselt keegi seda särki nõus endale soetama.

Vaadates maailma kõiksugu tarbimise plaanis, on suurim rõhk pandud ahela viimastele lülidele – väikeettevõtetele ja lõpptarbijale. Nemad on need, kes peavad tegema keskkonnasõbralikke valikuid ja vähem tarbima, kuid tegelikult peaks vastutus algama väga kõrgelt riiklikult tasemelt – tuleks kehtestada standardid üldistele väiksematele tootmismahtudele, miinimumtöötasule, loodussõbralikele tegutsemisviisidele. Julgen öelda, et kiirmood „tegi moesüsteemi katki” ja rikkus ka lõpptarbija ära, kel kahjuks tihtipeale puudub arusaam, milline on kvaliteetne õmblus, milline on mõnus looduslik materjal ja kui meeldiv on seda oma naha vastas kanda. Samas, kui soovime näiteks teha plisseer-seelikut või mittekortsuvaid rõivaid, millega on mugav reisida, siis peab nende kangaste koostises paratamatult sisalduma ka sünteetilist kiudu, sest looduslikud kiud on kortsuva loomuga ning niiskusega kokku puutudes kaotab plisseer oma vormi.

Seega on hästi oluline lõpptarbijat harida. Olen AEG Care More projekti (https://www.aeg.ee/care/inspiration/care-more/) saadik ning püüan alati meenutada, et teeksime tarku valikuid ja hoolitseksime oma rõivaste eest nii, et need kestaksid kaua. Meie tänased rõivad ei ole nii mustad, et vajaksid kuumemat pesu kui 30 kraadi ning enamasti ei ole neid üldse vaja väga tihti pesta või puhastada.

Lisaks on Marit Ilisoni loovateljee jätkusuutlikkuse põhimõtted järgmised:

– Valmistame kõike ainult vastavalt tellimusele. Kõik Longing For Sleep kangad on toodetud piiratud kogustes – täpselt nii palju, kui on vaja. Me ei tooda midagi ette ega lattu. Nii väldime ületootmist ning väärtustame tehtud tööd, vajaduseta tooteid hiljem allahindlusega müüa. Pigem pakume soodustust ettetellijatele, et väärtustada nende lojaalsust ja pühendumist brändile.

– Kasutame ainult maailma parimate ja tunnustatud tootjate materjale. Näiteks Black Heart kollektsiooni tooted on valmistatud eriti vastupidavast ülipika kiuga Supima puuvillast, mis kuulub maailmas toodetud 1% loodusliku puuvilla hulka. Paljud meie koostööpartnerid on samuti pereettevõtted, kes nagu meiegi, hoolivad oma töökeskkonnast, ümbrusest ja inimestest.

– Kogume kokku kõik kangalõikuse ülejäägid ning tegeleme tootearendusega, et ka sellest materjalist sünniks midagi toredat.

– Valmistame tooted kohalikes õmblusettevõtetes, et toetada ja hoida Eesti kohalikku oskusteavet ja tootmist.

– Maksame õiglast töötasu kõikidele oma käsitöölistele ja koostööpartneritele ning ei kasuta praktikante tasuta tööjõuallikana. See tähendab, et soovime olla ka majanduslikult jätkusuutlikud kedagi ekspluateerimata. 

– Loome tooted visiooniga, et need on mõeldud kestma väga kaua. Näiteks ei kasuta me detailide ühendamisel kiiresti töödeldavaid liimkangaid, kuna me ei saa olla kindlad, et need peavad vastu järgmised 10–20–50 aastat. Näen kõiki meie kollektsiooni tooteid kui sõpru, kes hoolitsevad ning loovad kandja ümber meeldiva ruumi ja tunde ning samas ka kandja hoiab ja hoolitseb oma sõbra pika eluea eest.

– Eelistame naturaalseid, kõdunevaid materjale ning tegeleme pidevalt uute jätkusuutlike materjalide partnerite otsingutega.

– Nimetame oma kollektsioone 1 ja 2, mitte hooajaliselt sügis/talv ja kevad/suvi, ning iga meie toode on kannab käsitsi nummerdatud sertifikaati infoga, mis aastal on toode valmistatud ning mis on toote seerianumber. Meie kollektsioonid on ajatud, ning soovi ja tootmisvõimaluse korral saab klient mudeleid tellida ka varasemast kollektsioonist.

Minul isiklikult on väga vähe riideid ning kannan neid ringluses hooti ja sageli. Näiteks on mul üks kleit oma kollektsioonist „Teineˮ aastast 2013, mida kannan keskmiselt 2 korda nädalas. Seega olen kleiti kandnud vähemalt 5 x 52 nädalat x 2 = 520 korda. Võrdluseks – statistika ütleb, et keskmist kiirmoebrändi toodet kantakse enne äraviskamist 4–7 korda.

Üldiselt arvan, et kõik väikesed disainerid on juba eos säästva olemusega, sest nende tooted on (eeldatavasti) loodud läbimõeldult ja hingestatult. Kuid seni, kuni maailma ja peavoolu juhib soov aina majanduslikult kasvada ja kasumit kasvatada, ei vähene esmane peamine lähtepunkt – toota vähem. Ning selles on küll valik tarbija kätes – ja see kõlab nüüd lausklišeena, aga – osta vähem, kuid kvaliteetseid ja kauakestvaid asju. Minu arvates algab see aga ennekõike vaatest ja sisemisest enesekindlusest, et moesõbrad ei häbeneks kanda ühte ja sama rõivaeset tihti ja korduvalt. Ükski inimene ei ole vähem väärtuslikum kui tema garderoob pidevalt ei vahetu!

Stella Soomlais:

Jätkusuutlik ja eetiline mood tähendab minu jaoks üleüldist vastutustundlikkust tarneahela kõikides lülides. Oluline on, et vastutustundlikult tegutseks nii toormaterjali looja, tootja kui ka tarbija. 

Oma brändiga püüan enda tegevust iga päevaga järjest enam vastutustundlikumaks muuta. Töötan selle nimel, et inimesed, kes on mis iganes tooteahela lülis meie stuudioga seotud, saaksid väärilist palka, et tööohutus oleks kõrgel tasemel, et töötlemise käigus kasutataks võimalikult naturaalseid aineid, et disainiprotsessis oleks materjali kasutus ning taaskasutuse võimalus maksimaalne. Katsun hoida oma brändi tegevuse jalajälje madala ning eelistada materjali, mis toodetakse lähiriikides või vähemalt Euroopas. Meie enda tootmine asub meie Tallinnas asuvas nahastuudios. Igal kotil on oma meister, kes teeb koti algusest lõpuni valmis. Kõik kotid on nummerdatud ja dateeritud, seega teame, kes ja millal selle valmistas. Disainimisel anname loomulikult endast parima, et kott kestaks kaua, et seda oleks hiljem kerge hooldada ning et tulevikus saaks materjali taaskasutada. Samuti pakume renditeenust, et anda kliendile võimalus kotti üldse mitte osta ja kasutada seda vaid siis, kui vaja on. Praegune tarbimine on läinud kaugelt üle käte – omalt poolt teeme kõik selleks, et pakkuda kauakestvat ja kvaliteetset toodet, mille eluring on kõigile näha.

Mare Kelpman, Kelpman Textile:

Jätkusuutlikuma ja eetilisema tekstiili- ja moetööstuse poole liiguvad loodetavasti kõik alustajad ja väiketegijad. Suurtööstusi on raskem umber pöörata nagu ka laeva, aga moraalselt valed seisukohad tuleb varem või hiljem ümber mõtestada. Akuutseim probleem on ületootmine ja liigtarbimine ning halva kvaliteediga lagunematutest sünteetilistest materjalidest toodete valmistamine. Samuti peaks piirama geneetiliselt muundatud puuvilla kasutust.

Seoses tollipiirangute muutumisega 21. sajandi alguses sai võimalikuks suuremas mahus odava ja vähekontrollitud kauba jõudmine Euroopa turule. Samas kiirenes Euroopa tekstiilitööstuse hääbumine. Inimesed paraku ei tea, millised tootmisetapid ja kulud on lõnga, kanga ning toote valmimiseks vajalikud. Aga kui kleit maksab vähem kui lõunasöök restoranis, on suhe väga paigast ära ja keegi on sunnitud olnud sentide eest töötama. Tõuke muutusteks saavad anda tarbijad ja teadlikumate inimeste arv õnneks kasvab. Ostja jaoks ei pruugi jätkusuutlikult valmistatud toode olla tingimata luksusese. Kui on võimalik pikalt kasutada heast materjalist kvaliteetset rõivaeset, tuleb kallim ostuhind lõppkokkuvõttes odavam, kui investeerida järjest uutesse madala hinna ja kvaliteediga toodetesse. Jätkusuutlik tootmine ja väiksem tarbimine on ainus viis tuleviku jaoks.

Kelpman Textile kaubamärgi villased sallid ja mantlid on valminud spetsiaalselt selleks kootud kangastest. Väldime ületootmist ja valikurohkus peitub pigem variatsioonides, mitte mahtudes. Koome tekstiilid lähiriikides Euroopas valmistatud ja normatiividele vastavatest materjalidest. Villakiu saamiseks ei pea lammast tapma, küll on lausa eluliselt vajalik looma pügamine paar korda aastas. Villa kui tekstiilmaterjali kasutamine maailmas on väiksem kui 10% kõigist kiudainetest. Seega ei saa loomse kiudaine tootmist nimetada mittejätkusuutlikuks. 

Rõivad õmbleme kas oma stuudios või allhanke korras Eestis. Meie jaoks on oluline toota vajaduspõhiselt ja mitte hoida suuri laovarusid. Toodame nii vähe kui võimalik ja püüame valikut suurendada väikeste koguste eriilmelisusega. Rõivatootmisele omased jäägid disainime uuteks toodeteks. Päris nulljäägiga toota ei ole (hetkel veel) võimalik, aga oleme jäägid minimeerinud.

Xenia Joost:

Minu jaoks on jätkusuutlikkus palju laiem teema kui ainult mood. Need on meie väärtused ja see, kuidas need kajastuvad meie igapäevaotsustes ja tegudes. Ja just neid samu väärtusi, otsuseid ja tegusid tooksin ringiga tagasi nimetaja „moodˮ alla, kuna täpselt nii lai mõiste see minu jaoks ongi. Ehk mood on visuaalne keel, mis peegeldab ühiskonda ja selles toimuvaid muutusi. Võime kitsendada moe-mõistet ning vaadelda ainult rõivatööstust, mis on kindlasti tarbimissüsteemi üks silmapaistvamaid osi just manipuleeriva ja meeli erutava turunduskeele pärast, mis on teinud selle nii seksikaks ja palju kõneainet pakkuvaks! Ei saa ka mööda vaadata rõivatööstuse ületootmisest ja selle tagajärjel tekkivast looduse reostamise aspektist.

Me vaevleme sõltuvuse küüsis, tarbimisepideemias, mille sünnitas kapitalistlik katkematu tootmise, kasvamise ja tarbimise süsteem. Üldiselt me ise ju ka tajume, et miski on valesti ja eilsel tarbimishüsteerial ei ole enam ruumi tänapäevas, aga kuna me ei suuda seda ise reguleerida ja peatada, siis see teebki sellest sõltuvuse, mille küüsis modernne linnaühiskond tegelikult globaalselt vaevleb. Ja sõltuvuse reeglid on lihtsad, seda ei ravita – seda asendatakse ja seni, kuni see ei asendu millegi uuega, ei suuda me ise sellest loobuda ega seda reguleerida.

Ma ise olen optimistlik ja näen, et inimesed on üldiselt teadlikumad ja elustiilides on toimunud muutused, asjade tarbimist asendatakse tasapisi hobide, spordi ja kogemuste tarbimisega ning nii vaikselt, üks päev korraga muutused toimuvadki. Omaette küsimus on, kas muutused on piisavalt kiired? Ma ei tea vastust, mul on küsimusi tõesti rohkem, kui vastuseid. Päris ausalt öeldes mul ainult küsimused ongi!

Vietnamis veedetud kolm aastat andsid mulle julgust loodust usaldada. Loodus on võimas elukas ja palju-palju võimsam, kui me Eestis elades tunnetame. Ma usun, et loodus ise suuremas pildis saab hakkama. Suurem küsimus seisneb minu jaoks selles, kas me jätkame oma eksisteerimist ja millise kvaliteediga? Loodus on ja jääb, aga kui meie ei ole võimelised koostööd tegema, kas loodusel on meid siis enam vaja? Kas meid on vaja sellisel kujul, nagu oleme olnud? Ekspluateerivad ja agressiivsed? Arvame, et kontrollime loodust ja oleme sellest üle, kuigi tegelikult see ikkagi päris nii ei ole! Loodus on suurem ja võimsam ning meil inimestel tuleks õppida ellujäämiseks temaga dialoogi pidama. See on minu arvates palju suurem küsimus: kuidas elada nii, et loodusel oleks meid vaja?

Aga tagasi toomiste, seal hulgas moetootmise juurde. On selge, et ületootmine toimub ja isegi meeletu ületarbimine ei jõua enam sellele ületootmisele järele. Kuidas mina elan selle teadmisega, eriti kui suurema osa oma elust olen moedisainerina tootmisega seotud olnud? Iga päevaga muutub see teadmine mulle raskemaks ja raskemaks, mis siin salata. Kui näed, mis toimub, kui küsimusi on rohkem kui vastuseid – kuidas oma erialaga edasi minna, kas moedisainereid on üldse vaja? Kas see teeb rohkem kahju kui head? Kellele see üldse hea on?

Täna arvan, et moedisain sellisena, nagu oleme harjunud seda teadma ja nägema, on läinud! Jäänud maha, kuid mitte unustatud! Püüame ikka veel kramplikult elus hoida moedisaini mõistet, millel peaksime laskma võtta väärika koha ajaloos koos kapitalismi kuldaegadega, ning minema edasi saabunud infomaailma, kus kehtivad hoopis uued reeglid. Me peaksime õppima nägema seda, kus me reaalselt täna oleme ja mis meil on, ning mõistma, kuidas edasi minna. Üks suuremaid muutusi, mis peataks iseenesest ka ületootmise, on see, et infoühiskonnas tarbitakse infot, mitte valmistoodet kui sellist. Toode muutub justkui boonuseks, mida saab kauba peale… ja ehk see „kuivabˮ ajapikku üldse ära! Tegelikult need muutused peegelduvad juba ka moetööstuses: ehitatakse uudsetele põhimõtetele rajatud e-poode, kus on vähem ruumi emotsionaalsele tarbimisele ja rohkem mahtu ratsionaalsetele valikutele, tooteid jagatakse kategooriatesse tootmismaade, kanga-mustrite, värvide, hindade järgi. Toode on pildistatud lihtsalt ja arusaadavalt, kasutatakse vähem meelierutavat manipuleerivat inimkeha jne.

Täna võime juba esitada küsimuse, kui palju meil üldse neid riideid vaja läheb, kui sa saad kodus diivanil töötada? Kui palju on meil tulevikus vaja mõelda füüsilisele imago ülesehitamisele kui sotsiaalmeedias saab endast inspireeritult avatari luua? Ja teisest küljest toetab moemaastiku muutumist ka kogemuste tarbimise suurenev trend, kus näiteks inimesed tegelevad üha enam spordiga ning siin räägime hoopis funktsionaalsusest ja mugavust.

Usun, et oleme ikka veel muutuste turbulentsis – see hakkab küll mõneti rahunema, kuid siiski veel keerleb ja tiirleb ning ajab pead sassi. Tuleb olla rahulik! Ja nagu eespool kirjutasin, rahulikult vaadata, kus me täna oleme ja mis meil on ning kuidas sellega edasi minna, hoidmata kinni „minevikufantaasiast”, mida ei ole enam olemas, vaid tunnistada olevikku ja selle kaudu näha tulevikuvõimalusi.

Mida siis mina kõige selle valguses teen? Teen täna oma isikliku moemärgi alt koostööd Itaalia lõngafirmaga, mis töötleb ja taaskasutab lõnga tootmisel kiude, lisades väärikaid naturaalkiude, nagu näiteks siidi ja puuvilla. Hoian toote valmimist isiklikult kontrolli all, tootes seda Eestis ning makstes töötajatele õiglast tasu. Sellega hoian tootmise hulka kontrolli all, kuna õiglaselt tootes on hinnaklass kõrgem ja keskmine tarbija paraku veel ei samastu nende väärtustega praktilises elus ning üldjuhul läheb kaasa soodsate massbrändidega. Ei midagi uut… üks väike samm korraga ja kui minu samm inspireerib kedagi kaasa astuma, siis on meid mitu ja see juba muudab midagi, kui mitte täna, siis homme… ja homme pole ju ka enam nii kaugel!

Tanel Veenre, Tanel Veenre Jewellery:

Minu jaoks on kõige jätkusuutlikum ja samas ka eetilisem inimlikkus. See tähendab minu kui disaineri positsiooni – soovi lahendada mingit probleemi. Minu ehete puhul näiteks pakkuda välja maailma kõige kergemad puidust ehted, rääkida unikaalne ja rikastav lugu, pakkuda kuuluvustunnet. See on sisuline jätkusuutlikkus – luua midagi väärtuslikku inimestele, teha nende elu kergemaks või rikkamaks. Paraku sellised aspektid jäävad tihti loosunglike kampaaniate varju, mille sisu on lihtsalt trendi laineharjal oma toodet müüa. Sellist jätkusuutlikkuse simulatsiooni on täna palju enam kui sisulist kestlikkust. 

Ma püüan nii palju kui võimalik toota oma tooted Eestis – olen seni ise oma töökate kätega värvinud ja katnud tolmudega absoluutselt kõik need umbes 10 000 kõrvamarja, mis on vallutanud heade inimeste kõrvad üle Eesti. See on reaalne protsess ja panus – sest üha enam minnakse lihtsama vastupanu teed, tellides oma toodete valmisdetailid odava tööjõuga riikidest kombineerides need siis lihtsalt Eestis kokku, et müüa lõpuks Eesti disaini sildi all. Noore disainikultuuriga maades on see võimalik, mujal võiks selle lihtsalt sildistada kui „maaletooja”. Õnneks näiteks Eesti mood on selles osas äärmiselt eetiline – suur osa tooteid valmib algusest lõpuni kohalikes ateljeedes või väiketootmistes. Ma hindan tohutult meie moedisainerite pühendumist, mis äriliselt pole kindlasti kõige kasumlikum valik!

Samas olen enda suhtes aus ning tunnistan, et tellin ka ise näiteks mingi osa väärismetallide varu väljastpoolt, sest Eestis puudub kogu protsessi kattev kvaliteedigarantii ja konkurents, mis reguleeriks hinda. Kuid samas on absoluutselt kõik TVJ tooted algselt loodud Eestis, minu väikeses vanalinnastuudios, kus ma valmistan toodete hõbedast prototüübid. Olen vist ainuke ehtekaubamärk, mis nii mahuka protsessi läbi teeb – prototüüpide valmistamisest massitootmiseni tehases.

Ma arvan, et pühendumine, kvaliteet ja põhjalikkus on jätkusuutlikkuse nurgakivid. Näiteks TVJ värsket abielu- ja kihlasõrmuste seeriat olen arendanud üle poole aasta – mul on pelgalt selle kolme sõrmuse mudeli täiuslikuks väljatöötamiseks olnud täiskohaga inimene tööl, unikaalse toote arendus on äärmiselt ressursimahukas. Selle seeria püüan teha lõpuni võimalikult eetiliselt, tootes kullast sõrmused Eestis. Minu jaoks on see tohutult palju suurem kulu kui tellida mingid sõrmused Aasia või Ida-Euroopa tehaste kataloogidest, kuid usun idealistlikult, et kohalik klient on üha teadlikum ning on valmis maksma veidi enam kindlustunde eest, et tegu on originaaltootega, mis algusest lõpuni toodetud Eestis. Ma ei saaks minna rahuliku südamega magama kui tegeleksin kelmusega, kus tellin sisse odavad kulinad need kohapeal lihtsalt TVJ logoga varustades. 

Sarnased artiklid

Kommentaarid