Portail

KARJÄÄRILUGU: Mare Kelpman

KARJÄÄRILUGU: Mare Kelpman

Foto: Annika Metsla

Eelmisel sügisel tõi rõivabrändi Kelpman Textile asutaja ja Hõbenõela nominent Mare Kelpman Tallinn Fashion Weekil lavale kollektsiooni „Bohemian chic”, mille tuumaks olid kootud kangastest valmistatud villased mantlid, paksemad jakid ja sallid. See kollektsioon tõi Marele ka Hõbenõela võidu. Kuidas üks tekstiilidisainer oma elus sellisesse punkti jõuab? Mare nõustus oma karjäärilugu meiega jagama.

Mare, mõne kuu eest oli mul isiklikult au Sulle üle anda tänavune Hõbenõel. Täna, kui Sul on olnud natuke aega sellest toibuda, räägi palun, kas see auhind on ka midagi Sinu elus muutnud?

Usun, et teave Kelpman Textile’i kaubamärgi olemasolust jõudis paljudeni esimest korda just seoses Hõbenõelaga. Sain ka mõningaid pakkumisi koostöödeks, aga kas ja kuidas neid kasutan, pole veel kindel.

Tunnustust saada oli muidugi väga tore, aga reaalne elu jätkus tohutu kiirusega. Minu eelmise aasta teine pool on olnud justkui sõit ameerika mägedel. Samal ajal pidin lähetama Jaapanisse suure tellimuse, valmistuma koos Soome disainbrändidega hüpikpoe avamiseks Soulis, saatma tooteid eesti disaini näitusele Pariisi ning tegelema uude stuudiosse tehnoloogia ja valgustuse hankimisega. Lisaks veel Soomes kudumine ja poodide igapäevase varustatuse tagamine. Diivanil mõnuleda ja aastale tagasi vaadata sain alles pühade ajal.

Ma tean, et seda ütlevad paljud, aga ma ei ole alati kindel, kui paljud seda ka tõsiselt mõtlevad. Kas Sa tõesti ei uskunud, et see auhind võiks tulla just Sulle?

Suureks üllatuseks ja positiivseks tunnustuseks pidasin ainuüksi fakti, et mind Hõbenõela auhinnale nomineeriti. Ma ei nimeta ju end moedisaineriks. Olen oma loomingu ja töö eest päris palju auhindu võitnud ja enamasti ongi need tulnud ootamatult. Oleks olnud väga segav mõelda, et pean võitma ja püüda ära arvata žürii eelistusi. Loomulikult olen õnnelik ja uhke, et nii nimekas žürii just mind auhinna vääriliseks valis. Aitäh veel kord!

Seda moeetendust oli tore teha. Seadsin eesmärgiks, et protsessi pean nautima nii mina ise, aga eriti need ägedad naised, keda palusin lavale modelliks. Lava jaoks aitas lisaaksessuaare leida Liis Plato, kellega koos tegime ka kollektsiooni võtted. Seegi oli mõnus koostöö. Ja loomulikult fotograaf Maiken Staak, kellega oleme teinud viimastel aastatel koos kõik kollektsioonide pildistamised. Kogu see protsess oli tore ja oleks kahju olnud seda auhinnaootusega pärssida. Kollektsioon liikus peale show’d poodi ning enamus tooteid leidis ruttu uue omaniku. Ma ei teinud midagi ekstra lava jaoks, ei saanud seda ajaliselt lubada. Seega jah – ei mõelnud, ei uskunud. Seda tänulikum olen.

Kui aga nüüd ajas tagasi minna, siis räägi meile lahti, kuidas Sa tekstiilimaailmas alustasid ja kuidas Kelpman Textile’ini välja jõudsid. Usun, et paljudele Sinu noorematele austajatele võiks see asjade käik huvi pakkuda.

„Tekstiilimaailmas” tegutsesin juba mudilasena. Mäletan, et palusin koolieelikuna emal tikkimiseks endale mustreid joonistada. Kahjuks on need teosed tänaseks kaduma läinud. Õmblusmasin ja vardad olid samuti mulle varakult tuttavad. Ema tegi palju käsitööd ja see tundus tol ajal nii normaalne. Kui nukule oli kleiti vaja, tuli ise õmmelda. Hiljem endale, siis teistele jne. See tunduski nii tavaline ja igapäevane, et ma ei kujutanud tekstiili eriala elukutsevalikuna ettegi. Kui tuli aeg, et sain veel kord õppima minna, tekkis äratundmine. Varem olin õppinud Tartu Kunstikoolis, nüüd viis tee Eesti Kunstiakadeemiasse.

Üsna kohe peale EKA lõpetamist sattusin oma koduosakonda ja ka mujale õpetama, kuigi see polnud mu eesmärk. Avastasin endas selle senitundmatu külje ja olen õpetamise tõttu pidanud ka ise palju õppima. Paraku tuli 2012. aastal valida, kas tervis või töö. Võtsin aasta vabaks ja pärast seda otsustasin uut tundmatut, loodetavalt stressivabamat, teekonda alustada.

Ma ei ole kunagi järginud mingeid brändiloomise reegleid, olen teinud palju asju teistmoodi, kui oleksin ise tudengitele õpetanud. Kelpman Textile’i nimi sündis mu mäletamist mööda mingi näitusega seoses, oli vaja sildid teha ja nii ka jäi. Asjad on juhtunud, kasvanud millestki välja, olen tekkinud võimalustest kinni haaranud. Võtsingi alguses seda tegevust rohkem mänguna. Nüüd üritan pigem suundi seada, kuid olen endiselt avatud sellele, mis elu toob.

Kelpman Textile’i algusaastatel oli mu tegevuse ulatus väga väike. Näitasin asju pigem välismaal ega uskunud, et selliste lihtsate villaste toodete vastu siinmail huvi tuntaks, sest pildil olid pigem pidulikud haldjakleidid. Positiivset tagasisidet mujal jagus, sain aru, kes on mu toodete tarbijad ja et teen unikaalset ning väärtuslikku tööd. Tootmisvõimalused ja võimekus olid siiski puudulikud ning pelgasin pidevaid suuri tellimusi võtta. Praeguseks on suutlikkus parem, hea „kooli” olen saanud oma Telliskivi poe varustamise ja uute ekspordivõimalustega.

Kui ma õppejõutöö kõrval osalesin paljudel rahvusvahelistel ja kodumaistel tekstiili- ja disaininäitustel ning tegin ka mõned isikunäitused, siis täna on Kelpman Textile’i töö midagi muud, aga standardid peavad olema sama kõrged. Praegu võtan kollektsioonide fotosessioone kui väikesi näitusi. See on meeskonnatöö, aga milliseid valikuid ma modelli, asukoha ja muu kaasneva osas teen, sellele on aluseks minu valitud lugu.

Millise saavutuse üle – just tekstiilikunstnikuna – Sa täna kõige rohkem uhkust tunned?

Kõige olulisem on olnud ehk see, et olen julgenud oma rada käia ja peavoolust erineda. Ajal, kui ma õppisin, oli gobeläänvaip ainsana tunnustatud tekstiilikunsti suund. Sain kohustuslikku koolitööd tehes aru, et see pole minu rida. Õppejõuna olen kasvatanud disainiusku terve plejaadi inimesi, kes tegutsevad nii kodu- kui ka välismaal, on andekad ja panustavad erineval moel. Nende kõigi üle rõõmustan väga.

Räägi meile ka sellest, kuidas täna valmivad Kelpman Textile’i esemed – ideest esinduspoodi jõudmiseni välja.

Kangad töötan välja ja koon ise Soomes, kus katsetan palju lõngade, tiheduste ja mustritega. Žakaarkangad kootakse minu kavandite alusel Lätis ning osa materjale kootakse ka Leedus. Lähiregioonis tootmine on juba aastaid olnud Euroopas disainiteadlike ettevõtete trendiks. Kuna Eestis mulle vajalikke masinaid ei ole, olen leidnud koostööpartnerid lähiriikidest. Kudumiseks vajalikud lõngad tellin samuti Euroopast. Osa koostööpartnerid on pikaajalised ja valin lõngu nende välja töötatud mahukate värvikaartide alusel. Uusi lõngu ja tootjaid käin messidel otsimas. Igale uuele lõngatüübile järgneb arendusprotsess, st mis tihedusega ja mis mustrit oleks õige kududa. Paljud imelised lõngad on jäänud ootele, sest ma pole neile veel õiget kasutust leidnud. Sallid lõikame käsitsi, peseme, vanutame, aurutame, puhastame, sildistame. Selles osas kasutan abijõudu. Iga sall käib palju kordi ja mitmete käte alt läbi. Sallides on peale villasoojuse tõesti ka armastus ja kätesoojus sees.

Ka igale uuele kangatüübile tuleb leida katsetades see õige lõige. Osa tooteid õmblen veel ise, aga mahud on suurenenud ning mantleid ja jakke õmblevad nüüd juba tublid koostööpartnerid Eestis.

Kas Sa täna ainuisikuliselt vastutad oma kollektsioonide tulemi eest või on Sul loomeprotsessi kaasatud ka teisi inimesi, kes annavad juhiseid värvide, lõigete, toodete kohta?

Ma ikka valin ja vastutan ise. Kelpman Textile on minu eelistuste nägu.

Milline on Su enda loodud lemmikese?

Viimase aja arendustest kujunes lemmikuks Sophy mantel. Kangast planeerides oli esmalt teistsugune mõte, aga tehases asju arutades mõistsin, et tulem ei jääks ootuspärane. Leidsin uue lahenduse, suure kreppmustri, mis katab kangast osaliselt. Kuna olin sarnase kangatüübiga juba varem katsetanud, oskasin lõiget ja tehnoloogiat valides vigu eos vältida. Tulemuseks sai väga soe ja tuulekindel mantel kaitseks siinsete talvetormide eest. See on soojapidavuselt võrreldav kasukaga, aga on kordades kergem ja isikupärasem.

Ja tegelikult meeldivad mulle kõik loodud tekstiilid. Kui mõni muster või koefaktuur pikemas perspektiivis ei meeldi, siis rohkem seda ei tee. Mul on see valikuvabadus ja võimekus.

Mis Sulle täna disainerina kõige rohkem rõõmu teeb?

Ma olen väga tänulik, et olen leidnud nii palju inimesi, kes hindavad samu väärtusi ja jagavad nii palju positiivset tagasisidet. Meil on palju püsikliente, uskumatult palju ka välismaalasi, kes teevad isegi spetsiaalseid ostureise Kelpman Textile’i poodi Telliskivis.

Millega meid Kelpman Textile 2018. aastal üllatab?

Tahaksin ka ise teada! Plaanid on õhus ja vajavad selginemist. Mitmeid muutusi sooviksin teha ning leida ka uusi põneva tehnoloogiaga koostööpartnereid. Lisaks uus veebileht ja -pood. Loodan väga, et jõuan kõike ja et saan hakkama.

Kelpman Textile’i tegemistel saab silma peal hoida aadressil www.kelpmantextile.com, samuti Facebookis ja Instagramis.

SaveSave

Galerii

Sarnased artiklid

Kommentaarid