Foto: Annika Metsla

KARJÄÄRILUGU: Mare Kelpman

Eelmisel sügisel tõi rõivabrändi Kelpman Textile asutaja ja Hõbenõela nominent Mare Kelpman Tallinn Fashion Weekil lavale kollektsiooni „Bohemian chic”, mille tuumaks olid kootud kangastest valmistatud villased mantlid, paksemad jakid ja sallid. See kollektsioon tõi Marele ka Hõbenõela võidu. Kuidas üks tekstiilidisainer oma elus sellisesse punkti jõuab? Mare nõustus oma karjäärilugu meiega jagama.

Mare, mõne kuu eest oli mul isiklikult au Sulle üle anda tänavune Hõbenõel. Täna, kui Sul on olnud natuke aega sellest toibuda, räägi palun, kas see auhind on ka midagi Sinu elus muutnud?

Usun, et teave Kelpman Textile’i kaubamärgi olemasolust jõudis paljudeni esimest korda just seoses Hõbenõelaga. Sain ka mõningaid pakkumisi koostöödeks, aga kas ja kuidas neid kasutan, pole veel kindel.

Tunnustust saada oli muidugi väga tore, aga reaalne elu jätkus tohutu kiirusega. Minu eelmise aasta teine pool on olnud justkui sõit ameerika mägedel. Samal ajal pidin lähetama Jaapanisse suure tellimuse, valmistuma koos Soome disainbrändidega hüpikpoe avamiseks Soulis, saatma tooteid eesti disaini näitusele Pariisi ning tegelema uude stuudiosse tehnoloogia ja valgustuse hankimisega. Lisaks veel Soomes kudumine ja poodide igapäevase varustatuse tagamine. Diivanil mõnuleda ja aastale tagasi vaadata sain alles pühade ajal.

Ma tean, et seda ütlevad paljud, aga ma ei ole alati kindel, kui paljud seda ka tõsiselt mõtlevad. Kas Sa tõesti ei uskunud, et see auhind võiks tulla just Sulle?

Suureks üllatuseks ja positiivseks tunnustuseks pidasin ainuüksi fakti, et mind Hõbenõela auhinnale nomineeriti. Ma ei nimeta ju end moedisaineriks. Olen oma loomingu ja töö eest päris palju auhindu võitnud ja enamasti ongi need tulnud ootamatult. Oleks olnud väga segav mõelda, et pean võitma ja püüda ära arvata žürii eelistusi. Loomulikult olen õnnelik ja uhke, et nii nimekas žürii just mind auhinna vääriliseks valis. Aitäh veel kord!

Seda moeetendust oli tore teha. Seadsin eesmärgiks, et protsessi pean nautima nii mina ise, aga eriti need ägedad naised, keda palusin lavale modelliks. Lava jaoks aitas lisaaksessuaare leida Liis Plato, kellega koos tegime ka kollektsiooni võtted. Seegi oli mõnus koostöö. Ja loomulikult fotograaf Maiken Staak, kellega oleme teinud viimastel aastatel koos kõik kollektsioonide pildistamised. Kogu see protsess oli tore ja oleks kahju olnud seda auhinnaootusega pärssida. Kollektsioon liikus peale show’d poodi ning enamus tooteid leidis ruttu uue omaniku. Ma ei teinud midagi ekstra lava jaoks, ei saanud seda ajaliselt lubada. Seega jah – ei mõelnud, ei uskunud. Seda tänulikum olen.

Kui aga nüüd ajas tagasi minna, siis räägi meile lahti, kuidas Sa tekstiilimaailmas alustasid ja kuidas Kelpman Textile’ini välja jõudsid. Usun, et paljudele Sinu noorematele austajatele võiks see asjade käik huvi pakkuda.

„Tekstiilimaailmas” tegutsesin juba mudilasena. Mäletan, et palusin koolieelikuna emal tikkimiseks endale mustreid joonistada. Kahjuks on need teosed tänaseks kaduma läinud. Õmblusmasin ja vardad olid samuti mulle varakult tuttavad. Ema tegi palju käsitööd ja see tundus tol ajal nii normaalne. Kui nukule oli kleiti vaja, tuli ise õmmelda. Hiljem endale, siis teistele jne. See tunduski nii tavaline ja igapäevane, et ma ei kujutanud tekstiili eriala elukutsevalikuna ettegi. Kui tuli aeg, et sain veel kord õppima minna, tekkis äratundmine. Varem olin õppinud Tartu Kunstikoolis, nüüd viis tee Eesti Kunstiakadeemiasse.

Üsna kohe peale EKA lõpetamist sattusin oma koduosakonda ja ka mujale õpetama, kuigi see polnud mu eesmärk. Avastasin endas selle senitundmatu külje ja olen õpetamise tõttu pidanud ka ise palju õppima. Paraku tuli 2012. aastal valida, kas tervis või töö. Võtsin aasta vabaks ja pärast seda otsustasin uut tundmatut, loodetavalt stressivabamat, teekonda alustada.

Ma ei ole kunagi järginud mingeid brändiloomise reegleid, olen teinud palju asju teistmoodi, kui oleksin ise tudengitele õpetanud. Kelpman Textile’i nimi sündis mu mäletamist mööda mingi näitusega seoses, oli vaja sildid teha ja nii ka jäi. Asjad on juhtunud, kasvanud millestki välja, olen tekkinud võimalustest kinni haaranud. Võtsingi alguses seda tegevust rohkem mänguna. Nüüd üritan pigem suundi seada, kuid olen endiselt avatud sellele, mis elu toob.

Kelpman Textile’i algusaastatel oli mu tegevuse ulatus väga väike. Näitasin asju pigem välismaal ega uskunud, et selliste lihtsate villaste toodete vastu siinmail huvi tuntaks, sest pildil olid pigem pidulikud haldjakleidid. Positiivset tagasisidet mujal jagus, sain aru, kes on mu toodete tarbijad ja et teen unikaalset ning väärtuslikku tööd. Tootmisvõimalused ja võimekus olid siiski puudulikud ning pelgasin pidevaid suuri tellimusi võtta. Praeguseks on suutlikkus parem, hea „kooli” olen saanud oma Telliskivi poe varustamise ja uute ekspordivõimalustega.

Kui ma õppejõutöö kõrval osalesin paljudel rahvusvahelistel ja kodumaistel tekstiili- ja disaininäitustel ning tegin ka mõned isikunäitused, siis täna on Kelpman Textile’i töö midagi muud, aga standardid peavad olema sama kõrged. Praegu võtan kollektsioonide fotosessioone kui väikesi näitusi. See on meeskonnatöö, aga milliseid valikuid ma modelli, asukoha ja muu kaasneva osas teen, sellele on aluseks minu valitud lugu.

Millise saavutuse üle – just tekstiilikunstnikuna – Sa täna kõige rohkem uhkust tunned?

Kõige olulisem on olnud ehk see, et olen julgenud oma rada käia ja peavoolust erineda. Ajal, kui ma õppisin, oli gobeläänvaip ainsana tunnustatud tekstiilikunsti suund. Sain kohustuslikku koolitööd tehes aru, et see pole minu rida. Õppejõuna olen kasvatanud disainiusku terve plejaadi inimesi, kes tegutsevad nii kodu- kui ka välismaal, on andekad ja panustavad erineval moel. Nende kõigi üle rõõmustan väga.

Räägi meile ka sellest, kuidas täna valmivad Kelpman Textile’i esemed – ideest esinduspoodi jõudmiseni välja.

Kangad töötan välja ja koon ise Soomes, kus katsetan palju lõngade, tiheduste ja mustritega. Žakaarkangad kootakse minu kavandite alusel Lätis ning osa materjale kootakse ka Leedus. Lähiregioonis tootmine on juba aastaid olnud Euroopas disainiteadlike ettevõtete trendiks. Kuna Eestis mulle vajalikke masinaid ei ole, olen leidnud koostööpartnerid lähiriikidest. Kudumiseks vajalikud lõngad tellin samuti Euroopast. Osa koostööpartnerid on pikaajalised ja valin lõngu nende välja töötatud mahukate värvikaartide alusel. Uusi lõngu ja tootjaid käin messidel otsimas. Igale uuele lõngatüübile järgneb arendusprotsess, st mis tihedusega ja mis mustrit oleks õige kududa. Paljud imelised lõngad on jäänud ootele, sest ma pole neile veel õiget kasutust leidnud. Sallid lõikame käsitsi, peseme, vanutame, aurutame, puhastame, sildistame. Selles osas kasutan abijõudu. Iga sall käib palju kordi ja mitmete käte alt läbi. Sallides on peale villasoojuse tõesti ka armastus ja kätesoojus sees.

Ka igale uuele kangatüübile tuleb leida katsetades see õige lõige. Osa tooteid õmblen veel ise, aga mahud on suurenenud ning mantleid ja jakke õmblevad nüüd juba tublid koostööpartnerid Eestis.

Kas Sa täna ainuisikuliselt vastutad oma kollektsioonide tulemi eest või on Sul loomeprotsessi kaasatud ka teisi inimesi, kes annavad juhiseid värvide, lõigete, toodete kohta?

Ma ikka valin ja vastutan ise. Kelpman Textile on minu eelistuste nägu.

Milline on Su enda loodud lemmikese?

Viimase aja arendustest kujunes lemmikuks Sophy mantel. Kangast planeerides oli esmalt teistsugune mõte, aga tehases asju arutades mõistsin, et tulem ei jääks ootuspärane. Leidsin uue lahenduse, suure kreppmustri, mis katab kangast osaliselt. Kuna olin sarnase kangatüübiga juba varem katsetanud, oskasin lõiget ja tehnoloogiat valides vigu eos vältida. Tulemuseks sai väga soe ja tuulekindel mantel kaitseks siinsete talvetormide eest. See on soojapidavuselt võrreldav kasukaga, aga on kordades kergem ja isikupärasem.

Ja tegelikult meeldivad mulle kõik loodud tekstiilid. Kui mõni muster või koefaktuur pikemas perspektiivis ei meeldi, siis rohkem seda ei tee. Mul on see valikuvabadus ja võimekus.

Mis Sulle täna disainerina kõige rohkem rõõmu teeb?

Ma olen väga tänulik, et olen leidnud nii palju inimesi, kes hindavad samu väärtusi ja jagavad nii palju positiivset tagasisidet. Meil on palju püsikliente, uskumatult palju ka välismaalasi, kes teevad isegi spetsiaalseid ostureise Kelpman Textile’i poodi Telliskivis.

Millega meid Kelpman Textile 2018. aastal üllatab?

Tahaksin ka ise teada! Plaanid on õhus ja vajavad selginemist. Mitmeid muutusi sooviksin teha ning leida ka uusi põneva tehnoloogiaga koostööpartnereid. Lisaks uus veebileht ja -pood. Loodan väga, et jõuan kõike ja et saan hakkama.

Kelpman Textile’i tegemistel saab silma peal hoida aadressil www.kelpmantextile.com, samuti Facebookis ja Instagramis.

SaveSave

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Rebekka Bay | Marimekko.

7 küsimust Marimekko loovjuhile Rebekka Bayle

Moemärgi Marimekko 2024. aasta kevadkollektsioon ühendab sensuaalse naiselikkuse praktilise disainiga, mängides utilitarismi ja minimalismi elementidega ning loomulikult ka juubelit tähistava ikoonilise Unikko mustriga. Portaili peatoimetajal Aljona Eesmaal avanes erakordne võimalus usutleda Marimekko loovjuhti Rebekka Bayd, saamaks teada, kust on tulnud tema inspiratsioon ning kui erinev Soome ja Eesti moetarbija ikkagi on.

Rebekka, kuidas kulges sinu teekond Marimekko loovjuhiks? 

Marimekkol on alati olnud koht minu elus. Disainimärgiga liitusin 2017. aastal nõukogu liikmena ning 2020. aastal määrati mind loominguliseks juhiks. Juba enne Marimekkot olin suur Soome disaini fänn, eriti armastan Alvar Aalto töid. Mäletan selgelt, kui külastasin 2017. aastal Marimekko tekstiiliprintimise tehast Helsingis – armusin kohe Marimekkosse, soovides olla osa selle tulevikust. 

Marimekko on tuntud oma julgete mustrite poolest. Kuidas hoiad disainerina tasakaalu innovatsiooni ja Marimekko esteetika vahel? 

Marimekkos peame alati dialoogi mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning toetume pidevalt oma üle 70-aastasele ajaloole ja disainipärandile, mis oma rohkem kui 3500 mustrit sisaldava arhiiviga on täiesti unikaalne. Mind paelub ajaloost veelgi enam aga süvitsi sukeldumine millessegi, mis tundub ka tänapäeval relevantne. Marimekko mustrid ja siluetid on tuntud oma ajatuse poolest, mis võimaldab meil mängida uute ideede ja visuaalsete lahendustega, mis on korraga äratuntavad, kuid sealjuures üllatavad, isegi ootamatud. 

Kust ammutad inspiratsiooni? 

Moest enamgi on mind alati paelunud ideed. Inspiratsiooni saamiseks pöördun sageli kunsti, arhitektuuri, mööblidisaini ja muidugi ulatusliku Marimekko arhiivi poole. Kuulan raadiot, podcast’e, muusikat – armastan Spotify raadiot, loen kõike alates raamatutest kuni ajakirjade ja nädalalehtedeni, ilukirjandust ja aimekirjandust. Armastan filme, näitusi, kunstnike ja arhitektide kodude või kodumuuseumite külastamist. 

Kuidas sulle tundub, kuidas erinevad tarbijate eelistused Eestis ja Soomes, kui jutt käib moest? 

Olen veendunud, et mis puudutab moodi, siis pole olemas piirispetsiifilisi eelistusi. Muidugi mõjutavad meid meie kultuuripärand, meie disainerid ja arhitektid, aga usun, et Marimekko on piisavalt universaalne, et julgete mustrite ja värvidega tuua rõõmu kõigile kõikjal. 

Mis on sinu kõige väärtuslikum Marimekko ese? 

Esimesena torkab pähe 1960ndatest pärit vintaažkleit – suuremõõtmeline valge, halli ja mustaga, väga minimalistliku siluetiga. See kleit sümboliseerib minu jaoks kõike, mis Marimekko on ja olla võib. 

Kuidas sa ise igapäevaselt riides käid? 

Olen alati olnud „vähem, kuid parem“ lähenemisega. Eelistan lihtsamaid komplekte, kus mängin nii naiste kui ka meeste garderoobist pärit esemetega, olgu nendeks igapäevased basic’ud, nagu hallid ja tumesinised kudumid, valged triiksärgid, teksad, ja loomulikult Marimekko seelikud. 

Nimeta oma kolm lemmikkohta Helsingis. 

Muidugi Marimekko tekstiiliprintimise tehas. Kulttuurisauna, mis on täiesti ainulaadne, rahulik ja maalähedane Jaapani-Soome saun. Savoy restoran, mille algselt kujundasid Aino ja Alvar Aalto ning mis hiljuti sai Ilse Crawfordi poolt veatult renoveeritud. 

Avasta galeriist Portaili tänavukevadised lemmikud Marimekko kollektsioonist! 

Samuti uudista Marimekko kevadkollektsiooni Kaubamajas ja Kaubamaja veebipoes kaubamaja.ee. 

Intervjuu Rebekka Bayga ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid