Portail

KARJÄÄRILUGU: Kristi Pärn-Valdoja

    Foto: Laura Nestor

    Et ajakirjal Säde ilmus järjekorras juba kolmas number, ei suutnud me jätta tegemata virtuaalset kummardust ühele hämmastavale naisele, kelle „süül” meie moemeediamaastik juba eelmise aasta sügisest sellise pärli võrra rikkam on. Lubage tutvustada Portaili uut rubriiki „KARJÄÄRILUGU” ning selle esimest kangelannat – Kristi Pärn-Valdojat.

    Kristi, ma kahtlustan, et noorema põlvkonna moemaanid, kes näiteks värsket Sädet käes hoiavad ja Sinu peatoimetaja veergu loevad, ei pruugi isegi teada, kuidas Sinu ajakirjanikukarjäär alguse sai. Räägi meile.

    Tegelikult olen ma tõesti juba lapsest saati soovinud ajakirjanikuks saada. Ja töötada justnimelt AJAKIRJAS. Kui olin umbes 13‒14-aastane, käisin iga päev Raekoja platsi lähedal asuvas antikvariaadis, kus lisaks raamatutele müüdi aeg-ajalt ka Soome naisteajakirju. Jube kallid olid need küll, sest see oli nn komisjonimüük – inimesed, kellele need Soomest saadeti, panid ajakirjad seal siis mitu korda kõrgema hinnaga müüki. Aga mulle need nii meeldisid, et panin kogu taskuraha klantsväljaannete alla huugama ja unistasin, et ühel päeval teen midagi samasugust. Läksingi õppima 20. keskkooli, kus oli kirjanduse- ja ajakirjanduse eriklass ning hakkasin juba kooli ajal kirjutama artikleid ja tegema intervjuusid, mis minu rõõmuks ka avaldati. Minu esimene intervjuu, mis lehes ära trükiti, oli näitleja Rita Rätsepaga ja see ilmus tollases ajalehes Noorte Hääl. Hiljem töötasin mõnda aega Eesti Televisiooni kultuurisaadete toimetuses ja Eesti Ekspressi vahel ilmuvas ajalehes Kulutaja. Sealt kutsuti mind Päevalehe uudistetoimetusse ja siis juba Pühapäevalehte.

    Kuidas jõudsid moe- ja iluteemade juurde?

    Iluteemadest hakkasin tasapisi kirjutama juba Pühapäevalehe ajal. Kogu see maailm oli seni ju Eestis üsna kättesaamatu olnud ja seda põnevam tundus. 1998. aastal asutati tüdrukute ajakiri Stiina ja mind kutsuti selle esimeseks peatoimetajaks. Sinna tulid ilu- ja moeteemad muidugi juba väga tugevalt sisse. Sealt edasi liikusin ajakirja Stiil ja Mood ning nüüd teen siis Sädet ning neis ajakirjades on moeteema väga olulisel kohal olnud. Aga mind on alati huvitanud just nn taustad: kust trendid tulevad, miks mingi suund eriliseks hitiks kujuneb – nagu praegu näiteks kaheksakümnendad, jne. Samuti moe ajalugu ja inimesed, kes moega tegelevad. See on minu jaoks paeluvam kui lihtsalt uute trendide kirjeldamine.

    Millised emotsioonid Sind valdasid, kui said trükikojas esimest korda Sädet käes hoida?

    Oh, see oli täiesti kirjeldamatu, tõesti selline tunne, nagu oleks kolmanda lapse sünnitanud! Väga võimas! Üks asi on see, kui ajakiri sulle toimetusse pakkidena kohale tuuakse, hoopis teine on aga oma silmaga näha, kuidas žurnaal trükilindilt maha potsatab. Super!

    Anna hea soovitus inimesele, kes soovib end samuti moeajakirja telgitagustest leida.

    Väga raske on üht konkreetset soovitust anda, aga mis põhiline – peab olema nii julgust kui ka ideid. Ma saan päris tihti e-kirju inimestelt, kes kirjutavad, et neile Säde kangesti meeldib ja nad tahaksid kaastööd teha jne. Kui ma siis küsin vastu, millest sa kirjutada tahaksid, öeldakse enamasti: „Aaa… ma ei tea, pakkuge mõni teema välja.” Ehk siis reegel number üks – kui sa tahad pakkuda end kirjutama, stiliseerima või mida iganes tegema, siis pane kohe kaasa ka ideed või persoonid, kellest sa kirjutada tahaksid. Ja reegel number kaks – loe ka PÄRISELT läbi mõned selle ajakirja numbrid, mida sa oma lemmikuks tituleerid. Sest paraku tuleb päris tihti ette ka selliseid kirju, kus kiidetakse ajakirja taevani ja siis pakutakse välja mõned teemad, millest on… just meie eelmises numbris kirjutatud. Ja eelpool öeldud julguse all pean silmas seda, et kui sul on ideid ja häid mõtteid, siis ära karda kirjutada ja neid välja pakkuda. Headest artiklitest ei ütle ükski toimetaja kunagi ära.

    Mis laadi lugude tegemist Sa ise täna kõige enam naudid?

    Mulle päriselt ka meeldib kirjutada erinevaid lugusid, sest ainult ühes teemas püsimine tüütaks mind ruttu ära. Aga jah, kui peab mainima ühte, võib-olla siis intervjuude tegemist, sest inimene huvitab mind ikka kõige rohkem.

    Ja ühtlasi võid purustada ka kõige suurema müüdi, mis Eesti moeajakirjandust saadab.

    Üldiselt, jah, kõik alati imestavad toimetusse tulles, et oi, ei olegi stanget Gucci riietega ega kroonlühtreid laes ega sametdiivaneid. Ega selles igapäevases toimetamise töös glamuuri palju pole. Istud arvuti taga ja klõbistad. Sama „ebaglamuurne” töö on ka stilistil, kes peab peamiselt marsruudil kauplused-showroom’id-stuudio kottidega mööda linna ringi jooksma.

    Näinud ajakirja Säde talvenumbri valmimist, ei saa ma – kõikide Eesti naiste nimel – seda küsimata jätta. Mis tunne oli Ryan Goslingiga samas ruumis viibida?

    Hah-haaa, mu mõtted olid temaga Los Angeleses filmi „La La Land” pressikal kohtudes hõivatud peamiselt sellega, mida ta vastab ja kas saab ikka hea intervjuu, nii et midagi muud väga tunda ei jõudnudki. Aga seda peab ütlema, et temas ei olnud sellist Hollywoodi-macho-bravuuri, nagu näiteks Gerard Butleris, kes oli flirtiv, ülevoolav ja ülijutukas. Gosling oli pigem tagasihoidlik, isegi natuke nagu kohmetu ja see tegi ta veel kuidagi eriti võluvaks.

    Sa oled tänaseks intervjueerinud nii Woody Allenit kui ka Julianne Moore’i, Emma Stone’i ning Alicia Keysi, rääkimata Morgan Freemanist ning Olivier Rousteingist. Kas on veel üldse inimesi, kellega intervjuud Sa kohe eriliselt püüda soovid?

    Ikka on. Uusi ja huvitavaid persoone tuleb kogu aeg peale ka, aga nn vanadest tegijatest tahaksin väga ühel päeval kohtuda näitleja Al Pacino ja moelooja Miuccia Pradaga. Viimasega olen ma küll kohtunud ning temaga peale tema moe-show’d eelmisel suvel backstage’is viisakusväljendeid vahetanud, aga intervjueerida pole teda veel õnnestunud. Sama on Karl Lagerfeldiga – olen temaga kohtunud ja isegi tema ateljees, stuudios ja kontoris käinud, aga intervjuu ootab oma aega.

    Ja lõpetuseks. Tunnista ausalt üles, kui suur seos on Sinu värskelt tehtud tätoveeringul, mis kujutab number viit, ning Chanel N°5-l?

    Heh, ei ole mitte mingisugust seost. Või noh – ütleme siis nii, et väike seos on, aga kaudne. Number viis on eluaeg olnud minu lemmiknumber. Ja tätoveeringut olen soovinud endale teha viimased poolteist aastat, aga polnud ühtegi head ideed, mis see võiks olla, ja niisama rapsida ei tahtnud – see on ju eluks ajaks! Septembris olin Bratislavas Chaneli uue parfüümi esitlusel ja seal tehti kõikidele soovijatele käele ühekordsed tätoveeringud. Minule „kleebiti” käele number viis. Tegin sellest pilti ja panin Instagrami üles ning mu 20-aastane Inglismaal õppiv tütar, kellel on juba kolm väikest tätoveeringut, nägi seda ja saatis mulle sõnumi, et just number viie ma oma käele tätoveerima peaksingi. Et see sobivat mulle nii hästi! Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem see idee mulle meeldima hakkas ning veel enne 2016. aasta lõppu läksime koos sõbrannaga Jarmo Nuutre juurde ja tegime asja ära. Ma olen nii rahul ja mul on tunne, nagu see number viis oleks juba sünnist saati mu käe peal olnud.

    Kristi Pärn-Valdoja isiklikult ning ühes Lily-Rose Deppiga.

    Foto: Liisabet Valdoja

    Sarnased artiklid

    Kommentaarid