Foto: Laura Nestor
Kristi, ma kahtlustan, et noorema põlvkonna moemaanid, kes näiteks värsket Sädet käes hoiavad ja Sinu peatoimetaja veergu loevad, ei pruugi isegi teada, kuidas Sinu ajakirjanikukarjäär alguse sai. Räägi meile.
Tegelikult olen ma tõesti juba lapsest saati soovinud ajakirjanikuks saada. Ja töötada justnimelt AJAKIRJAS. Kui olin umbes 13‒14-aastane, käisin iga päev Raekoja platsi lähedal asuvas antikvariaadis, kus lisaks raamatutele müüdi aeg-ajalt ka Soome naisteajakirju. Jube kallid olid need küll, sest see oli nn komisjonimüük – inimesed, kellele need Soomest saadeti, panid ajakirjad seal siis mitu korda kõrgema hinnaga müüki. Aga mulle need nii meeldisid, et panin kogu taskuraha klantsväljaannete alla huugama ja unistasin, et ühel päeval teen midagi samasugust. Läksingi õppima 20. keskkooli, kus oli kirjanduse- ja ajakirjanduse eriklass ning hakkasin juba kooli ajal kirjutama artikleid ja tegema intervjuusid, mis minu rõõmuks ka avaldati. Minu esimene intervjuu, mis lehes ära trükiti, oli näitleja Rita Rätsepaga ja see ilmus tollases ajalehes Noorte Hääl. Hiljem töötasin mõnda aega Eesti Televisiooni kultuurisaadete toimetuses ja Eesti Ekspressi vahel ilmuvas ajalehes Kulutaja. Sealt kutsuti mind Päevalehe uudistetoimetusse ja siis juba Pühapäevalehte.
Kuidas jõudsid moe- ja iluteemade juurde?
Iluteemadest hakkasin tasapisi kirjutama juba Pühapäevalehe ajal. Kogu see maailm oli seni ju Eestis üsna kättesaamatu olnud ja seda põnevam tundus. 1998. aastal asutati tüdrukute ajakiri Stiina ja mind kutsuti selle esimeseks peatoimetajaks. Sinna tulid ilu- ja moeteemad muidugi juba väga tugevalt sisse. Sealt edasi liikusin ajakirja Stiil ja Mood ning nüüd teen siis Sädet ning neis ajakirjades on moeteema väga olulisel kohal olnud. Aga mind on alati huvitanud just nn taustad: kust trendid tulevad, miks mingi suund eriliseks hitiks kujuneb – nagu praegu näiteks kaheksakümnendad, jne. Samuti moe ajalugu ja inimesed, kes moega tegelevad. See on minu jaoks paeluvam kui lihtsalt uute trendide kirjeldamine.
Millised emotsioonid Sind valdasid, kui said trükikojas esimest korda Sädet käes hoida?
Oh, see oli täiesti kirjeldamatu, tõesti selline tunne, nagu oleks kolmanda lapse sünnitanud! Väga võimas! Üks asi on see, kui ajakiri sulle toimetusse pakkidena kohale tuuakse, hoopis teine on aga oma silmaga näha, kuidas žurnaal trükilindilt maha potsatab. Super!
Anna hea soovitus inimesele, kes soovib end samuti moeajakirja telgitagustest leida.
Väga raske on üht konkreetset soovitust anda, aga mis põhiline – peab olema nii julgust kui ka ideid. Ma saan päris tihti e-kirju inimestelt, kes kirjutavad, et neile Säde kangesti meeldib ja nad tahaksid kaastööd teha jne. Kui ma siis küsin vastu, millest sa kirjutada tahaksid, öeldakse enamasti: „Aaa… ma ei tea, pakkuge mõni teema välja.” Ehk siis reegel number üks – kui sa tahad pakkuda end kirjutama, stiliseerima või mida iganes tegema, siis pane kohe kaasa ka ideed või persoonid, kellest sa kirjutada tahaksid. Ja reegel number kaks – loe ka PÄRISELT läbi mõned selle ajakirja numbrid, mida sa oma lemmikuks tituleerid. Sest paraku tuleb päris tihti ette ka selliseid kirju, kus kiidetakse ajakirja taevani ja siis pakutakse välja mõned teemad, millest on… just meie eelmises numbris kirjutatud. Ja eelpool öeldud julguse all pean silmas seda, et kui sul on ideid ja häid mõtteid, siis ära karda kirjutada ja neid välja pakkuda. Headest artiklitest ei ütle ükski toimetaja kunagi ära.
Mis laadi lugude tegemist Sa ise täna kõige enam naudid?
Mulle päriselt ka meeldib kirjutada erinevaid lugusid, sest ainult ühes teemas püsimine tüütaks mind ruttu ära. Aga jah, kui peab mainima ühte, võib-olla siis intervjuude tegemist, sest inimene huvitab mind ikka kõige rohkem.
Ja ühtlasi võid purustada ka kõige suurema müüdi, mis Eesti moeajakirjandust saadab.
Üldiselt, jah, kõik alati imestavad toimetusse tulles, et oi, ei olegi stanget Gucci riietega ega kroonlühtreid laes ega sametdiivaneid. Ega selles igapäevases toimetamise töös glamuuri palju pole. Istud arvuti taga ja klõbistad. Sama „ebaglamuurne” töö on ka stilistil, kes peab peamiselt marsruudil kauplused-showroom’id-stuudio kottidega mööda linna ringi jooksma.
Näinud ajakirja Säde talvenumbri valmimist, ei saa ma – kõikide Eesti naiste nimel – seda küsimata jätta. Mis tunne oli Ryan Goslingiga samas ruumis viibida?
Hah-haaa, mu mõtted olid temaga Los Angeleses filmi „La La Land” pressikal kohtudes hõivatud peamiselt sellega, mida ta vastab ja kas saab ikka hea intervjuu, nii et midagi muud väga tunda ei jõudnudki. Aga seda peab ütlema, et temas ei olnud sellist Hollywoodi-macho-bravuuri, nagu näiteks Gerard Butleris, kes oli flirtiv, ülevoolav ja ülijutukas. Gosling oli pigem tagasihoidlik, isegi natuke nagu kohmetu ja see tegi ta veel kuidagi eriti võluvaks.
Sa oled tänaseks intervjueerinud nii Woody Allenit kui ka Julianne Moore’i, Emma Stone’i ning Alicia Keysi, rääkimata Morgan Freemanist ning Olivier Rousteingist. Kas on veel üldse inimesi, kellega intervjuud Sa kohe eriliselt püüda soovid?
Ikka on. Uusi ja huvitavaid persoone tuleb kogu aeg peale ka, aga nn vanadest tegijatest tahaksin väga ühel päeval kohtuda näitleja Al Pacino ja moelooja Miuccia Pradaga. Viimasega olen ma küll kohtunud ning temaga peale tema moe-show’d eelmisel suvel backstage’is viisakusväljendeid vahetanud, aga intervjueerida pole teda veel õnnestunud. Sama on Karl Lagerfeldiga – olen temaga kohtunud ja isegi tema ateljees, stuudios ja kontoris käinud, aga intervjuu ootab oma aega.
Ja lõpetuseks. Tunnista ausalt üles, kui suur seos on Sinu värskelt tehtud tätoveeringul, mis kujutab number viit, ning Chanel N°5-l?
Heh, ei ole mitte mingisugust seost. Või noh – ütleme siis nii, et väike seos on, aga kaudne. Number viis on eluaeg olnud minu lemmiknumber. Ja tätoveeringut olen soovinud endale teha viimased poolteist aastat, aga polnud ühtegi head ideed, mis see võiks olla, ja niisama rapsida ei tahtnud – see on ju eluks ajaks! Septembris olin Bratislavas Chaneli uue parfüümi esitlusel ja seal tehti kõikidele soovijatele käele ühekordsed tätoveeringud. Minule „kleebiti” käele number viis. Tegin sellest pilti ja panin Instagrami üles ning mu 20-aastane Inglismaal õppiv tütar, kellel on juba kolm väikest tätoveeringut, nägi seda ja saatis mulle sõnumi, et just number viie ma oma käele tätoveerima peaksingi. Et see sobivat mulle nii hästi! Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem see idee mulle meeldima hakkas ning veel enne 2016. aasta lõppu läksime koos sõbrannaga Jarmo Nuutre juurde ja tegime asja ära. Ma olen nii rahul ja mul on tunne, nagu see number viis oleks juba sünnist saati mu käe peal olnud.
Reti, millest sa laulad ja mis sind inspireerib?
Mind inspireerib väga palju – inimesed minu ümber, suhted, mentaalne seisund, noorte läbielamised, aga muidugi ka hea muusika, head filmid, head näitused, kunst, maailm meie ümber. Kõik sellised asjad, millega ma tunnen, et paljud teised saavad ka suhestuda. Lisaks kõigele sellele tekib mul laval lauldes enda loominguga mingi muu kontakt ning ma laulan välja ja peegeldan oma häälega ainult seda, mida ma sellel hetkel tunnen. See teeb minu jaoks laulmise ja muusika eriliseks. See loob täieliku terviku kooskõlas selle hetkega, kus parasjagu loomingut esitan.
Kuidas mängib sinu muusikuteel rolli koreograafiataust?
Ma arvan, et koreograafiataust on üks suuremaid plusse, mis live-artistil saab olla. See annab mulle oskuse liikuda laval esteetiliselt ning on tekitanud minus füüsilise enesekindluse. Ma oskan oma keha kasutada, seda kontrollida, anda edasi energiat, toetada enda laulmist. See on lihtsalt üks suurepärane praktiline oskus ja väga oluline eneseväljenduse jaoks. Ja siinkohal ei arva ma, et kõik artistid peaksid hakkama lisama oma repertuaari suuri trikke ja kombinatsioone. Aga füüsiline kohalolu on sama oluline kui vaimne ja ma leian, et vähemalt minu jaoks on selle saavutamine kõige loomulikum läbi tantsukunsti.
Millise artisti loomingule ja karjääriteele vaatad enim alt üles?
Neid artiste on palju – Michael Jackson, Stevie Wonder, Samara Joy, George Benson, George Duke, Aretha Franklin, Luther Vandross, The Emotions. Nemad on minu jaoks loominguliselt kõige suuremad mõjutajad. Iga kord, kui nende muusikat kuulan, leian midagi uut, põnevat, inspireerivat. Ma olen tänulik, et tänapäeval on muusika nupuvajutuse kaugusel, sest tänu sellele ma saan alati ennast nende artistide muusikamaailma viia. Väga noore ja naiivse artistina tahaksin uskuda ja usungi, et kui kohelda muusikat südameasjana, siis tuleb ka edukas karjäär.
Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks?
Tuleb välja, et minu viimane parim kontserdielamus ongi mu kõige hiljutisem – käisin TMW Jazzilaval kuulamas Pennar Projectit. Mulle meeldib näha laval siiraid inimesi, kes teevad kindlalt oma asja. Sellist siirust tihti ei näe. Ja kui lisada sinna veel suurepärane omalooming, siis olengi täiesti rabatud. Pennar Projecti kontsert oli täiesti suurepärane ja ma juba väga ootan, et neid Jazzkaarel uuesti kuulama minna. Elamus missugune!
Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed su Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda?
Soovin, et inimesed lahkuksid hea tuju ja hea meelega. Ma soovin oma esinemiste ja muusikaga luua atmosfääri, kus inimesed tunneksid ennast vabalt ja tahaksid ennast vabalt väljendada. Ma loodan, et mu kontserdil saab lihtsalt korraks astuda välja argisusest ja põgeneda korraks mõnusasse sooja ja vabasse õhkkonda, kus on turvaline ja lõbus. Tantsida ja hüpata saab igal juhul!
Kumu blogi vahendusel oleme tänaseks teada saanud, et Skandinaavia moebrändi Acne Studios esindajad pöördusid Eesti Kunstimuuseumi poole juba jaanuaris, sooviga laenata üleelusuuruses tugitoole oma peagi toimuva moesõu keskseks elemendiks. Miks aga Villu Jaanisoo toolid? Sest just neist oli brändi peadisainer Jonny Johansson oma uues, 2024. aasta sügistalvise naisterõivaste moekollektsioonis inspiratsiooni ammutanud.
Kumu lahkel loal avaldame Kumu blogis ilmunud intervjuu Acne Studiose peadisaineri Jonny Johanssoniga saamaks lähemalt teada, kuidas kogu idee alguse sai.
Kuidas Te neid teoseid esimest korda kohtasite?
Minu meeskond leidis pildi teostest internetist. Otsisime kiiruse, kummide, taaskasutamise, mootorrataste ning tulega seotud kunsti.
Millisena nägite nende toolide rolli oma moeetenduses?
Need on kollektsiooni inspiratsiooniks, sest kiiruse ja muundumise idee oli oluline algusest peale, see oli osa algsest kirjeldusest. Ja lõpuks saigi kõik omavahel kokku ning toolid olid etenduse ajal kohal.
Kuidas mõjutasid toolid uut kollektsiooni, mida Pariisi moenädalal esitleti?
Fotod toolidest olid alati üleval kollektsiooni meeleolu kirjeldaval inspiratsiooniseinal. Neis peitub tulvav energia ning kummid on moondumas millekski muuks. Joonistamist alustades hakkasin mõtisklema ja mõistsin, et kiiruse, kuju ja liikumise edasi andmine mõjutab olulisel määral kollektsiooni esteetikat. Ja neis toolides on see kõik olemas.
Kas olite Eesti skulptorist Villu Jaanisoost varem ka kuulnud?
Leidsime Villu Jaanisoo nime, uurisime Instagramist tema teoseid ja imelist universumit. Villu puhul meeldib mulle, et ta on käsitöömeister ning seda on ta teostest hästi näha. Katsetasime oma produktsiooniettevõttega mitmeid võimalusi ja erinevaid lavalisi lahendusi, kuid minul oli alati mõttes Villu. Esimene idee on ikka parim. Siis helistasimegi Villule ja rääkisime talle oma hullumeelsest plaanist.
Kas varemgi on Acne Studios kollektsioonide esitlustesse kunsti kaasatud?
Minu jaoks on meie kauplustesse, kontoritesse ja koostööprojektidesse kunsti kaasamine olnud alati oluline. Mitmete meie toodete osas olen teinud koostööd erinevate kunstnikega. Hiljuti näiteks Grant Levy-Lucero, Ben Quinni ja Apollinaria Broche’iga.
Moeetenduste puhul on see mõnikord keerukam, sest on vaja leida õige inimene, kes stsenograafiat mõistaks. Sooviksin teha koostööd mööblidisainer Max Lambiga, aga kuna ta töötab käsitsi, ei jõuaks ta kunagi kõiki neid istmeid valmis teha, millest olen unistanud.
Aasta tagasi tähistasime kümnendat aastapäeva koostöös Sylvie Macmillaniga: ta on andekas küünekunstnik, kes teeb ka teokarpidest skulptuure. Ta disainis ja ehitas etenduse jaoks hiiglaslikud teokarpidest küünlajalad.
Eelmisel hooajal tegime koostööd mulle lähedase kunstniku Lukas Gschwandtneriga, kes lõi lavakujunduse oma pehmemööbli põhjal. Ja seekord siis Villuga – mind inspireeris tema looming väga, eriti toolid. Katsetasime toolide piltidega, kuid mõistsime, et asi toimiks vaid originaalteostega.
Tootsite Jaanisoo toolide põhjal ka väiksemad versioonid, millel külalised said istuda. Mis nendest toolidest edasi saab?
Koostöös Villuga paigutasime tema teosed lavale peamiste kujunduselementidena, kuid mõtlesime, et tema kummide lugu võiks edasi arendada, lisaks vajasime veelgi toole! Seetõttu arendas meie produktsiooniettevõte sarnase tehnoloogia põhjal välja toolid, millele sai neli külastajat istuma panna. Kasutame neid istmeid kujunduse osana, kui meie kollektsioon poodidesse jõuab.
Kuidas need toolid moeetenduse kontekstis „esinemisega“ hakkama said? Kas etendus täitis Teie ootusi ja ettekujutusi?
See ületas mu ootused! Kuulsused tegid endast nende ees ja neil istudes pilte ning ka teised külastajad küsisid peale etenduse lõppu luba piltide tegemiseks. Kuid minu jaoks oli kõige olulisem lavakujundus, mis nägi välja väga terav ja tugev ning vastas täpselt mu peas olnud ideele.
