Foto: Getter Kuusmaa

INTERVJUU Laura Nestoriga: moefoto, naturaalsus ja aasta 2018

Eesti moefoto supernaine Laura Nestor on valmis saanud 2018. aasta kalendri. Jah, seinakalendri. Mäletate veel neid? Ja kuna tulemus sai visuaalselt nii silmipaitav, siis uurisimegi Lauralt, kuidas nii head kalendrit tehakse ja mida ta veel südame kiiremini põksuma panemiseks teha plaanib.

Laura, vähem kui kuu aega tagasi rääkisid mulle, et tahaksid teha oma fotodega kalendri. Täna on see kalender valmis. Kas sul on supervõimed?

Sinule rääkisin oma mõttest tõesti üsna hiljuti. Aga see fotoseeria idee küpses mu peas tegelikult umbes aasta, kui mitte isegi kauem. Teadsin, mida tahan teha, ja enam-vähem teadsin ka seda, kuidas ma seda teen. Nüüd, aasta lõpus tuli kiirelt otsustada, kas teen ära. Paraku on ju nii, et need omaenda projektid, mille motivaatoriks on ainult tugev teotahe ja loominguline elevus, jäävad alati millegi „tähtsamaˮ taha ootele. Lugesin nädalad ja päevad kokku, et oleks selge, kas see projekt jõuaks kalendri kujul õigel ajal valmis – ning tundus napilt reaalne. Viimastel nädalatel on arvel olnud iga päev, aga võin uhkusega tunnistada, et tegin ära! Ehk siis, vastates sinu küsimusele: minu supervõimed on selles projektis otsustusvõime ja teotahe!

Ja mis eriti tähtis, minu supertiim! Ma ei teinud seda kalendrit üksi. Kambas on veel kaks eriti tähtsat liiget: Getter Kuusmaa ja Erle Taklai. Getter Kuusmaaga jagan oma stuudiot, loomingulist sünergiat ja täielikku rõõmu koostööst. Meil on mitmeid ühiseid kliente, kellele pakume koos visuaalseid lahendusi nii fotolavastuse kui ka videopildina. Studio GET ehk Getter Kuusmaa on ka minu kalendriprojektis liikuva maailma autor. Tema videoinstallatsioonid on kõigile huvilistele näha Tallinna ja Tartu Kaubamajas kogu detsembrikuu vältel, müüdava kalendri juures videoekraanil. Erle Taklai on aga tunnustatud meigikunstnik, kes aitas mind selle fotoseeria tegemisel nii modellide meigiga kui oli osake kogu loovtiimist. Eks see tiimitöö ju tegelikult seda tähendabki, et kokkuvõttes osalevad kõik kõiges ja panustavad sajaga. Erle ja Getter on kaks superarmast inimest, kellega koostöö ei tundu tööna!

Mainimata ei saa jätta sedagi, et kalendri kujundas Rauno Pello, kes on kujundanud ka minu eelmised isiklikud projektid. Tean, et mõtlen temaga ühes keeles ja ei pea kunagi kujunduse puhul tühjale-tähjale aega raiskama. Lisaks lähevad minu suured tänud veel kahele modelliagentuurile – MJ Models ja AL Model Management –, kes aitasid fotoseeria valmimisele kaasa.

Linnuke siristas, et fotodel on sinu käsi suuremalgi määral mängus olnud, kui ainult kaadri jäädvustamisel. Mis sa veel tegid?

Selles projektis oli mul visuaal mõtetes nii paigas, et ma ei vajanud kampa kedagi sellega eraldi tegelema. Mõnikord on vaja ka iseendal igapäevatööst välja tulla ja katsetada oma oskusi natuke muudel aladel. Otsisin pesu- ja kangapoodidest kokku naturaalseid minimalistlikke kehakatteid, sobrasin H&Mi laos, rebisin katki mõned Humanast ostetud pluusid ja oligi vajaminev koos. Kuigi sellel fotoseerial on riided tegelikult täiesti tähtsusetud, on suur roll hoopis muudel materjalidel.

Miks just kalender?

Olen ka varem autorikalendreid välja andnud. See on fotograafile oma loomingu avaldamiseks päris hea väljund. Miks mitte kaunistada oma piltidega aasta aega kellegi seina?

Kirjelda oma valmiskalendrit viie sõnaga.

Moefoto. Puhasilu. Naturaalsus. Loomingulinepuhang. Käsitöö.

Sa oled oma karjääri jooksul jäädvustanud nii kaanefotosid kui ka moeseeriaid, pildistanud kaadreid nii raamatutesse kui ka suuremõõdulistele reklaamtahvlitele. Isegi muusikavideo oled valmis teinud. Kuidas sa nii andekaks said?

Vau… eee…

Millist tööd tehes sul täna süda kõige enam põksuma hakkab?

Mind paelub kõige enam töö inimestega. Kõik, kes soovivad olla minu kaamera ees, on minu jaoks kõige huvitavam ja inspireerivam materjal. Leian igas töös üles selle koha, mis südame põksuma paneb. See töö on minu täielik kutsumus ja kirg. Naudin iga tööd, millele olen eelnevalt jah öelnud.

Kas on ka midagi, mida sa tahaksid veel teha, aga ei ole jõudnud?

Areneda.

Ja ütle lõpetuseks, kuhu suunas peavad kõik sinu kalendri soovijad tormama?

Alates 1. detsembrist on fotokalender eksklusiivselt müügil ainult Kaubamaja Naistemaailmas ja Viru Keskuse aatriumis asuvas Kaubamaja jõululaadal. Lisaks Tartu Kaubamajas ja e-poes. Seinakalender on A3-mõõdus ja maksab 20 eurot.

Vaata galeriist ka Laura Nestori fotokalendri making of hetki!

SaveSave

SaveSave

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maris Tammer

Miks Vera, miks Vice – ehk 5 põnevat fakti muusikalise duo kohta

Ave Vellesalu ja Helen Västriku audiovisuaalse koosseisu Vera Vice kaubamärgiks on sametise kõlaga unenäo-pop. Kuidas aga sündis bänd, mis tegeleb „alateadvuse väljasalvestusega“, ning milline on olnud duo meeldejäävaim esinemine? Seda Tallinn Music Weeki eel Avelt ja Helenilt uurisimegi.

Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel

„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“

Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“

Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes

„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen. 

Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid

Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.

Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas

„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“

Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“

Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!

„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“

Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?

„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.

„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.

Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid