Täpselt nii tormilise Liisa-Chrislini intervjuu saigi planeeritud Portaili HIGH 5 artiklisarja teiseks looks. Imetlege ja imestage, sest siit tulevad viis küsimust ja viis vastust LCga.
Millal sa esimest korda tundsid, et nüüd on paras aeg riietuse ja stiiliga hullu panema hakata?
Peas käis mingi klikk ära umbes 15-aastaselt. Olin koolis pigem heidik, üks neist imelikest, nii kaduski kohustuslik kuuluvusvajadus. Sulandumise asemel hakkasin enda erinevust tähistama ja tahtsin oma freak flag’i endisest kõrgemalt lehvitada.
Teritasid oma jumestusoskusi Los Angelese Cinema Makeup Schoolis. Mida see kogemus sulle andis?
Põhjusi Los Angelesse Cinema Makeup Schooli õppima minna oli peale ametioskuste lihvimise mitmeid. Oli selline murranguline aeg elus ja vajadus Eestist minema saada. Otsisin online’is parimat eriefektide kooli, CMS tundus just selline olevat. Enne oma kursuse alustamist närveerisin meeletult – kas olen ikka piisavalt hea – ja nägin õudusunenägusid. Selgus, et Eesti grimmikooli pagas oli väga hea stardiplatvorm. Kindlasti andis see mulle enesekindlust, elukoolist rääkimata.
Mulle väga meeldisid ameeriklaste enesekindlus ja can do attitude. Ja eriti tore on see, et kõik on valmis sinuga oma teadmisi jagama, ka väljaspool kooli ja töökeskkonda. Samas, töötades moevaldkonnas, hindan väga eestlaste maitsekust ja stiilitaju, mis LA staarikultuslikus keskkonnas on pigem kommertslik. Muidugi omandasin ka palju uusi teadmisi, ent ajal, kui pea kõike saab õppida interneti vahendusel, usun, et koolidest on palju olulisem enda entusiasm – tahe praktiseerida ja oma oskusi lihvida. Aina rohkem sümpatiseerib mulle idee vana aja stiilis otse meistrilt õppimisest. Et käidki iga päev ja jälgid, kuidas meister töötab, abistad teda kas või kõige lihtsamates toimingutes ning tema vastutasuks jagab oma nippe ja trikke. Seega valik on muidugi igaühe enda teha, aga ma ütleksin, et grimmi- või jumestuskool ei ole kindlasti ainus tee.
Kes oleks sinu unistuste modell, kellega tööd teha?
Raske küsimus! Mingi kuulsuse või supermodelli järgi ei ihale. Pigem oleks äge teha koostööd mõne küpsema naisega, kel on endal juba tugev väljakujunenud stiil ‒ miks mitte Yaoi Kusama. Tema looming on olnud mulle väga inspireeriv ja ta tundub väga põnev isiksus. Muidugi ka Erykah Badu, kes on olnud mu ema, õpetaja ja muusa igavesest ajast igavesti. Need tema platvormsaapad! Aga nagu öeldud, siis kuulsusefetišit mul ei ole – ka naine tänavalt, kes ei figureeri meedias või meelelahutuses, võib olla väga inspireeriv.
FKA Twigs või Beyonce?
FKA Twigs on mu hingeõde. Nii tema melanhoolne lüürika kui ka sügavalt sensuaalsed bassiliinid räägivad minuga. Ta on visiooniga naine, kelle iga videot tasub põnevusega oodata, ja väga tuus on see, kuidas ta tantsijana on toonud ka teised tantsijad fookusesse, kes muidu võib olla ei saa teenitud tähelepanu. Muidugi ei saa üle ja ümber tema välimusest, Twigsi look on väga tugev visuaalne tervik, mis kombineerib ülimat õrnust ja gettot – võib öelda isegi sadomasolikku tugevust. Mis siin salata, kaasan seda ka aeg-ajalt oma välimusse. Ilmselgelt on ta mu girlcrush.
Aga! Beyonce. Beyonce on minu silmis naine, kellel on ikooni staatus. Supernaine, kes näib ka oma vigades veatu. Maani lateksmantlis ja hullumeelsetel kontsadel trepist pea ees alla kukkudes hüppab ta püsti ja teeb kontserdi lõpuni (kui ei usu, vaadake Youtube’ist). Ta on popmaailma parim mustkunstnik, kes võlub iga kord aina grandioossemate esitustega – sa tead, et see kõik pole nagu päris, aga ikka usud!
Seega mõlemat on vaja. Alati ei ole jaksu diip olla. Kui on vaja korralikult saba väristada või eksmehele keskmist sõrme näidata, siis viska Beyonce peale – töötab alati!
Vintaaž versus uus mood.
Ikka mõlemad. Tihti ammutab moekunst inspiratsiooni vintaažist ja parimal juhul saab temast tulevikus vintaaž. Vanaaegsetel rõivastel on võime rääkida lugu moeajaloo kaudu ning sama kehtib ka hästi läbimõeldud, südamega tehtud uute riiete kohta. Ma ei soovita iga trendiga kaasa joosta, vaid jääda truuks oma stiilile või miks mitte ka stiilidele. Tarbige kodumaist ja teise ringi või vintaažrõivast. Nii jääb rohi rohelisemaks ja sära silma kohalikele teravate ideedega disaineritele. Peace and much love!
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”
Agar katsetaja
Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.”
Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.
Parfüümi ja glamuuri
Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.
“Punast huult ma kardan!”
“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.
Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.
Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris.
Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel
„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“
Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“
Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes
„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen.
Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid
Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.
Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas
„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“
Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“
Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!
„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“
Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?
„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.
„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.
Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.