Foto: Stina Kase
Kui vanalt otsustasid, et Sinust saab fotograaf ja just selline, kes linnuvaatluse asemel pildistab paabulinnu sulgedega ehitud moemaailma?
Ma vist ei olegi kunagi otsustanud, et nüüd olen fotograaf valmis. See kõik käis iseenesest nagu nõiaväel. Peale keskkooli otsustasin, et tahan õpinguid jätkata Eesti Kunstiakadeemias, aga eriala valikut kaalusin tõsiselt. Kuidagi õnnestus mul kandideerida kahele erialale – fotograafia ja graafiline disain – ja sain ka mõlemale erialale sisse. Pidin tegema valiku, mis on olnud mu elus ilmselt üks tähtsamaid. See tuli tegelikult väga raskelt, kuna fotograafiast ei teadnud ma midagi, disainikateedriga olin end aga korralikult valmistudes kurssi viinud. Millegipärast tundus fotoeriala mulle huvitavam ja erutavam, ilmselt just sellepärast, et see tundus nii kauge. Õnneks oli see valik absoluutselt õige ja nautisin oma õpinguid täiel rinnal. Arvan, et praktika oli lõpuks see, mis viis mind arusaamani, et pildistan suurema kirega lavastust, moodi ja inimesi kui linde, loomi ja vaikelu. Ja see kõik juhtus umbes 15 aastat tagasi. Täna olen tegelikult jõudnud omadega sinnamaale, kus olen ikkagi hakanud nautima ka vaikelu pildistamist, aga ainult siis, kui saan ise kõik lavastada.
Kumb on parem − fotoseeria stuudios või õues?
Koht ei määra fotoseeria kvaliteeti. Ma võin ka stuudios pildistada seeria, mis tundub, nagu oleks tehtud õues, või vastupidi. Moeseeria puhul on tähtis tunnetus, meeleolu, kompositsioon, stilistika, jumestus, modellid, asukoht ja kuidas see kombo kõik koos püsib. Samuti konkreetse seeria idee – mida selle seeriaga öelda või näidata on tahetud. Pigem näidata! Minu arusaam on, et tegelikult ei vaja hea pilt enda kõrvale mitte mingisugust teksti ega kontseptuaalset selgitust, sest see on visuaalne maailm ja me räägime pildikeeles. Loomulikult on klassikalise moeseeria idee müüa moodi, seega on tähtis rõivas, mida me publikule näitame, tuhandete seast välja toome ja ajakirja paneme. Kui Conde Nast nõudis eelmise sajandi alguses, Vogue’i algusaastatel esimestelt moefotograafidelt ja moefotodelt eelkõige tehnilist täpsust just rõiva näitamisel, siis laias plaanis ei ole need asjad ajaga muutunud.
Kõige meelsamini pildistan…
Moodi ja persooni. Mind paelub kuidas need kaks koos toimivad. Mulle meeldib lavastada, jäädes persooni osas loomulikuks, tabada teda tõeliselt mugavas ja kaunis olekus. Siis lisada vinti, nihutades raame, ja lüüa kõik kummuli.
Vabakutselise fotograafi elu juures on kõige parem…
Vabadus teha kõike ja kõigile, valida kliente, planeerida oma aega. Töötada ennekõike iseendale ja tehes asju tõelise kirega.
Canon või Nikon?
Ise olen Canoni usku, aga seda ehk sellepärast, et Nikonist ma palju ei tea. Ma ei ole kunagi tehnikale liiga suurt tähelepanu pööranud ega iga uue vidina peale seda guugeldama jooksnud, sest kindel on see, et ainult kõva pill üksi muusikat ei mängi.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
Reti, millest sa laulad ja mis sind inspireerib?
Mind inspireerib väga palju – inimesed minu ümber, suhted, mentaalne seisund, noorte läbielamised, aga muidugi ka hea muusika, head filmid, head näitused, kunst, maailm meie ümber. Kõik sellised asjad, millega ma tunnen, et paljud teised saavad ka suhestuda. Lisaks kõigele sellele tekib mul laval lauldes enda loominguga mingi muu kontakt ning ma laulan välja ja peegeldan oma häälega ainult seda, mida ma sellel hetkel tunnen. See teeb minu jaoks laulmise ja muusika eriliseks. See loob täieliku terviku kooskõlas selle hetkega, kus parasjagu loomingut esitan.
Kuidas mängib sinu muusikuteel rolli koreograafiataust?
Ma arvan, et koreograafiataust on üks suuremaid plusse, mis live-artistil saab olla. See annab mulle oskuse liikuda laval esteetiliselt ning on tekitanud minus füüsilise enesekindluse. Ma oskan oma keha kasutada, seda kontrollida, anda edasi energiat, toetada enda laulmist. See on lihtsalt üks suurepärane praktiline oskus ja väga oluline eneseväljenduse jaoks. Ja siinkohal ei arva ma, et kõik artistid peaksid hakkama lisama oma repertuaari suuri trikke ja kombinatsioone. Aga füüsiline kohalolu on sama oluline kui vaimne ja ma leian, et vähemalt minu jaoks on selle saavutamine kõige loomulikum läbi tantsukunsti.
Millise artisti loomingule ja karjääriteele vaatad enim alt üles?
Neid artiste on palju – Michael Jackson, Stevie Wonder, Samara Joy, George Benson, George Duke, Aretha Franklin, Luther Vandross, The Emotions. Nemad on minu jaoks loominguliselt kõige suuremad mõjutajad. Iga kord, kui nende muusikat kuulan, leian midagi uut, põnevat, inspireerivat. Ma olen tänulik, et tänapäeval on muusika nupuvajutuse kaugusel, sest tänu sellele ma saan alati ennast nende artistide muusikamaailma viia. Väga noore ja naiivse artistina tahaksin uskuda ja usungi, et kui kohelda muusikat südameasjana, siis tuleb ka edukas karjäär.
Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks?
Tuleb välja, et minu viimane parim kontserdielamus ongi mu kõige hiljutisem – käisin TMW Jazzilaval kuulamas Pennar Projectit. Mulle meeldib näha laval siiraid inimesi, kes teevad kindlalt oma asja. Sellist siirust tihti ei näe. Ja kui lisada sinna veel suurepärane omalooming, siis olengi täiesti rabatud. Pennar Projecti kontsert oli täiesti suurepärane ja ma juba väga ootan, et neid Jazzkaarel uuesti kuulama minna. Elamus missugune!
Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed su Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda?
Soovin, et inimesed lahkuksid hea tuju ja hea meelega. Ma soovin oma esinemiste ja muusikaga luua atmosfääri, kus inimesed tunneksid ennast vabalt ja tahaksid ennast vabalt väljendada. Ma loodan, et mu kontserdil saab lihtsalt korraks astuda välja argisusest ja põgeneda korraks mõnusasse sooja ja vabasse õhkkonda, kus on turvaline ja lõbus. Tantsida ja hüpata saab igal juhul!
Täna on selle Eesti moemaailma tõusva tähe bränd PUUE leidnud endale koha vastavatud Roseni galeriis ning selles valguses mõtlesime temalt küsida, mida ta ise kannab ja kuidas selle stiliseerimisega ikkagi on.
Sille, mis sul täna seljas on?
Täna on mul seljas mu kõige lohvakamad dressid, milles end eriti mugavalt tunnen, sest üle väga pika aja on mul vaba päev ning kavatsen seda veeta maal, vaheldumisi diivanil mõnuledes ja õues jalutades. Üldiselt pööran oma välimusele üsna palju tähelepanu, kui kodust välja astun, sest pean end töö tõttu kõndivaks visiitkaardiks, kuid dressipäevad on puhkepäevad.
Kuidas elab PUUE?
PUUE pühkis endalt tolmu ning elab praegu vaikselt sisse uues Tallinna hüpikpoes Roseni galeriis. Väljapanek on hetkel veel tagasihoidlik, aga täieneb järk-järgult ning varsti saab loodetavasti ka uut kollektsiooni näha. Kindlasti olen põnevil uute väljakutsete ees!
View this post on Instagram
Kelle riidekapile korraldaksid haarangu?
Peggy Gou riidekapile. Kuigi ma ise olen enamasti musta kandja, siis Peggy riidekapi nimel oleksin nõus nädal aega järjest kõige värvikamate asjadega ringi käima. Lisaks muusikukarjäärile on tal ka moetaust ning vast selle tõttu ta mulle oma stiiliga silma jäänud ongi.
Milliseid inimesi on kõige raskem stiliseerida?
Kõige raskem on stiliseerida inimesi, kes on harjunud kümme aastat käima kitsaste teksapükste ja pruunide kingadega. Stilistikat tehes pean ikkagi arvestama inimese enda imago’ga ja ühe päevaga ei ole võimalik teha inimesest kedagi teist. Kui ma paneksin konservatiivse stiili austajale järsku jalga laiad teksapüksid ja Maison Margiela varbavahega jalatsid, siis olen enam kui kindel, et ta ei tunneks end mugavalt. Kõige keerulisem ongi teha stilistikat inimestele, kellel on minu omast kardinaalselt erinev stiil.
Kui Portail oleks outfit, siis milline see oleks?
Kui Portail oleks outfit, siis ta oleks minu arvates põhjamaine, minimalistlik, kuid luksuslik. Ma näen vaimusilmas asümmeetrilist ja kihiti kostüümi Sacai moelavalt, mida kaunistaksid JW Andersoni jalatsid ning Acne Studiose ehted.
HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.
