Portail

HIGH 5: Katrina Sirelpuu

HIGH 5: Katrina Sirelpuu

Pintslid, värvid, tätoveeringud, kutsud, kiisud, lahedad soengud – Katrina Sirelpuud võib iseloomustada veel ülivõrdes kirgaste sõnadega.

Paljud meist on näinud tema illustratsioone siin ja seal, võimalik, et kuulnud ka nime Sota Pota, võimalik, et tantsinud ta kõrval Positivus festivalil, mille kujunduste eest on ta isiklikult vastutanud. Kuid mitte keegi meist pole varem esitanud sellele andekale illustreerijale viit HIGH 5 küsimust. On tagumine aeg see viga parandada.

Räägi meile sissejuhatuseks oma illustreerimisprotsessist.

Pliiats ja paber − need on ikka ja alati esikohal, nendest hakkab kogu asi pihta. Ma olen selles alati väga analoogiusku olnud, sest mitte miski pole siiani tavalist harilikku, tintekat, tušši, akvarelli ja paberit üle trumbanud. Isegi, kui mu lõpptulemiks on digitaalne joonistus, siis ideed sünnivad ikka paberile kritseldades. Katsetan seni eri tehnikaid, kuni leian selle spot-on-asja. Sahtlites võib mul tänu sellele olla sadu A4-lehti, täis eri karakterite loomealgeid, kritseldusi ja kavandeid, millest ainult väga väike osa jõuab üldse mingi tulemini. Ja ma jumaldan vesivärve! Tegelikult illustraatorina armastan ma kõiki värve ja erinevaid tehnikaid, aga lihtne akvarell on alati natuke nagu lemmiklapse moodi olnud.
Siinkohal ma absoluutselt ei alahinda digitaalset kunsti, mida ma teen ka palju ja väga hea meelega. Parimad asjad sünnivadki kombineerides.

visandid

Mis on sinu enda joonistustest lemmikuks kujunenud?

Sellele on päris keeruline vastata, ausalt. Igal tööl on alati kindlasti hunnik plusse ja tihti ka hiljem kuhi miinuseid, sest mul on kalduvus peale tööde valmimist kriitiliseks muutuda. Kõik, mis loomise ajal võib tunduda õige ja hea, võib hilisemas ajamõõtmes tunduda veel katsetamise või kasvuraskusena ning tekib tunne, et oleks saanud paremini. Aga mitte alati. Eriti juhtub seda suurte ja kaua töös olnud projektidega, aga eks see on ka üsna mõistetav. Ma kasvan ja arenen veel ja tegelikult on seda kriitilisust loomeprotsessiks just mingi piirini vaja. Kindlat joonistust välja ei tooks, vaid hoopis mind põhjalikult mõjutanud projekti. Kahe suvega olen illustreerijana kaasa aidanud kahe väga toreda järjestikuse kirjandusõpiku sünnile ning tänu sellele tean nüüdseks, et (laste)raamatute illustreerimine ongi mu unistuste amet.

Mida vastad küsimusele „Issand jumal, mida sa kõigi nende tätoveeringutega peale hakkad, kui väärikasse pensioniikka jõuad?”?

„Kui hakkab veel peale, teen juurde.” Kavatsen olla ekstsentriline kunstnikust pensiokas ning värviline nahk saab ainult komplimenteerida tulevasi kostüümi- ja soenguvalikuid. Mul ei ole kindlat printsiipi, et iga pilt, mille kehale olen lasknud teha ja edaspidi lasen teha, peaks olema mingi allteksti või tähendusega. On üht ja on teist. Pigem võiks mu tätoka-armastuse kohta öelda, et kogun oma nahale erinevate käekirjadega ägedate kunstnike teoseid. Näiteks, mu lillevarukas on tehtud puhtalt ilu pärast – pojengid on ju ühed ilusaimad lilled, aga Liisa Addi tehtud rebane jalal on tehtud osana projektist „Kanna oma nahka”, mille viisid läbi Mamas Pride Tattoo andekad naised, et aidata MTÜ Loomusel keelustada Eestis karusloomafarmid. Kui ma millessegi väga usun, siis pean aitama. Mu varjupaigast seltsiliseks tulnud koer Marusja on minuga ühel nõul ja liputab saba.

Kas pigem suudaksid lennata, kuid samal ajal külmetada, või olla kõigusoojane ja mitte kunagi külmetada?

Olen nõus külmetama, et lennata! Mugavus teeb laisaks ja midagi peab hoidma erksana, et mitte manduda. Mul on õnneks selline naabrinaine, kes nähes, et ma hakkan kõigusoojaseks muutuma ja juuri alla kasvatama, tuleb ja tirib mu sellest mugavusmullist välja. Usun, et paljud lennud on just tänu sellele lennatud ja teised seetõttu, et olen julgenud ise pea ees tundmatusse hüpata. See on lõpuks alati kuhjaga ära tasunud, isegi kui kogu protsess muidu hirmus ja raske on. Land of no regret!

Mis oleks su unistuste illustratsiooniprojekt?

Üks hea paks fantaasiarikas lasteraamat!

 

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.

Galerii

Sarnased artiklid

Kommentaarid