HIGH 5: Katrina Sirelpuu

Pintslid, värvid, tätoveeringud, kutsud, kiisud, lahedad soengud – Katrina Sirelpuud võib iseloomustada veel ülivõrdes kirgaste sõnadega.

Paljud meist on näinud tema illustratsioone siin ja seal, võimalik, et kuulnud ka nime Sota Pota, võimalik, et tantsinud ta kõrval Positivus festivalil, mille kujunduste eest on ta isiklikult vastutanud. Kuid mitte keegi meist pole varem esitanud sellele andekale illustreerijale viit HIGH 5 küsimust. On tagumine aeg see viga parandada.

Räägi meile sissejuhatuseks oma illustreerimisprotsessist.

Pliiats ja paber − need on ikka ja alati esikohal, nendest hakkab kogu asi pihta. Ma olen selles alati väga analoogiusku olnud, sest mitte miski pole siiani tavalist harilikku, tintekat, tušši, akvarelli ja paberit üle trumbanud. Isegi, kui mu lõpptulemiks on digitaalne joonistus, siis ideed sünnivad ikka paberile kritseldades. Katsetan seni eri tehnikaid, kuni leian selle spot-on-asja. Sahtlites võib mul tänu sellele olla sadu A4-lehti, täis eri karakterite loomealgeid, kritseldusi ja kavandeid, millest ainult väga väike osa jõuab üldse mingi tulemini. Ja ma jumaldan vesivärve! Tegelikult illustraatorina armastan ma kõiki värve ja erinevaid tehnikaid, aga lihtne akvarell on alati natuke nagu lemmiklapse moodi olnud.
Siinkohal ma absoluutselt ei alahinda digitaalset kunsti, mida ma teen ka palju ja väga hea meelega. Parimad asjad sünnivadki kombineerides.

visandid

Mis on sinu enda joonistustest lemmikuks kujunenud?

Sellele on päris keeruline vastata, ausalt. Igal tööl on alati kindlasti hunnik plusse ja tihti ka hiljem kuhi miinuseid, sest mul on kalduvus peale tööde valmimist kriitiliseks muutuda. Kõik, mis loomise ajal võib tunduda õige ja hea, võib hilisemas ajamõõtmes tunduda veel katsetamise või kasvuraskusena ning tekib tunne, et oleks saanud paremini. Aga mitte alati. Eriti juhtub seda suurte ja kaua töös olnud projektidega, aga eks see on ka üsna mõistetav. Ma kasvan ja arenen veel ja tegelikult on seda kriitilisust loomeprotsessiks just mingi piirini vaja. Kindlat joonistust välja ei tooks, vaid hoopis mind põhjalikult mõjutanud projekti. Kahe suvega olen illustreerijana kaasa aidanud kahe väga toreda järjestikuse kirjandusõpiku sünnile ning tänu sellele tean nüüdseks, et (laste)raamatute illustreerimine ongi mu unistuste amet.

Mida vastad küsimusele „Issand jumal, mida sa kõigi nende tätoveeringutega peale hakkad, kui väärikasse pensioniikka jõuad?”?

„Kui hakkab veel peale, teen juurde.” Kavatsen olla ekstsentriline kunstnikust pensiokas ning värviline nahk saab ainult komplimenteerida tulevasi kostüümi- ja soenguvalikuid. Mul ei ole kindlat printsiipi, et iga pilt, mille kehale olen lasknud teha ja edaspidi lasen teha, peaks olema mingi allteksti või tähendusega. On üht ja on teist. Pigem võiks mu tätoka-armastuse kohta öelda, et kogun oma nahale erinevate käekirjadega ägedate kunstnike teoseid. Näiteks, mu lillevarukas on tehtud puhtalt ilu pärast – pojengid on ju ühed ilusaimad lilled, aga Liisa Addi tehtud rebane jalal on tehtud osana projektist „Kanna oma nahka”, mille viisid läbi Mamas Pride Tattoo andekad naised, et aidata MTÜ Loomusel keelustada Eestis karusloomafarmid. Kui ma millessegi väga usun, siis pean aitama. Mu varjupaigast seltsiliseks tulnud koer Marusja on minuga ühel nõul ja liputab saba.

Kas pigem suudaksid lennata, kuid samal ajal külmetada, või olla kõigusoojane ja mitte kunagi külmetada?

Olen nõus külmetama, et lennata! Mugavus teeb laisaks ja midagi peab hoidma erksana, et mitte manduda. Mul on õnneks selline naabrinaine, kes nähes, et ma hakkan kõigusoojaseks muutuma ja juuri alla kasvatama, tuleb ja tirib mu sellest mugavusmullist välja. Usun, et paljud lennud on just tänu sellele lennatud ja teised seetõttu, et olen julgenud ise pea ees tundmatusse hüpata. See on lõpuks alati kuhjaga ära tasunud, isegi kui kogu protsess muidu hirmus ja raske on. Land of no regret!

Mis oleks su unistuste illustratsiooniprojekt?

Üks hea paks fantaasiarikas lasteraamat!

 

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maris Tammer

Miks Vera, miks Vice – ehk 5 põnevat fakti muusikalise duo kohta

Ave Vellesalu ja Helen Västriku audiovisuaalse koosseisu Vera Vice kaubamärgiks on sametise kõlaga unenäo-pop. Kuidas aga sündis bänd, mis tegeleb „alateadvuse väljasalvestusega“, ning milline on olnud duo meeldejäävaim esinemine? Seda Tallinn Music Weeki eel Avelt ja Helenilt uurisimegi.

Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel

„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“

Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“

Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes

„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen. 

Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid

Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.

Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas

„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“

Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“

Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!

„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“

Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?

„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.

„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.

Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid