Foto: Portail.ee

GLOSSIER: kas tõesti hype’i väärt?

Glossieri toodete tagaajamine viis mu ajas umbes paarkümmend aastat tagasi, kus sul pidid olema Ameerikas või Kanadas sugulased, kes sulle head ja paremat siia pisikesse Eestisse saadaksid. Täna päästaks ka sugulane UK-s, sest lõpuks on Glossier omadega ka sinna jõudnud, kuid nendest kolmest riigist väljaspool on sellele ilumärgile pea võimatu näppe taha saada.

Minu „sugulaseks” osutus seekord hoopiski Liilit Kirss, kes lahkelt leidis oma NYC puhkusest aega, et otsida üles Glossieri showroom, läbida see roosas toonis ekskursioon ning lahkuda sealt roosa kotikesega, kus sees minu personaalne tellimus. Muide, nende toodete nimekiri oli mul mobiiltelefoni märkmetes olnud juba kuid, ikka juhuks, kui keegi peaks juhuslikult kuidagi selle showroom’i lähedusse sattuma.

Valisin esimeseks Glossieri tellimuseks neli suhteliselt lollikindlat toodet: Priming Moisturizer kreemi, Balm Dotcom salvi, Super Pure seerumi ja kulmudele Boy Brow. Minu esimene reaktsioon tooteid kätte saades oli: „Need on ju päris pisikesed!”, teine reaktsioon aga: „Oh, ei! Nüüd ma ei julge neid kasutada, sest need saavad ju kohe otsa.” Siiski suutsin end kokku võtta ning need tooted pidulikult oma igapäevasesse ilurutiini lisada. Siis tabas mind aga uus hirm. Mis saab siis, kui need tooted mulle absoluutselt ei sobi või üldse ei meeldi? See põhimõtteliselt purustaks mu maailma ja tõenäoliselt peaksin eemaldama oma newsfeed’idest kõik, mis vähegi seda brändi puudutab.

Ettevaatlikult alustasin testimisringi seerumiga. Ei lõhna, ei kleepu, imendus väga kiiresti. So far so good. Siis märkan seerumi pudelikesel kirja, mis soovitab seerumi kasutamise järel peale kanda ka Priming Moisturizerit. Milline imeline kokkusattumus, et ka see on kohe omast käest võtta. Kusjuures see kreem on tekstuurilt kuidagi… teistsugune. Ja mulle see isegi meeldib. Ja kui tavaliselt pesen ka peale iga seerumi ja kreemi kasutamist käsi, sest vahend ei ole imendunud, siis nüüd tuli tõdeda, et käsi pole pesta vajagi. Käed puhtad nagu polekski just iluhooldustoodetega toimetanud.

Lõpetuseks määrisin huultele ka Balm Dotcomi salvi ning siin ma pean küll tunnistama, et see tuubike on naeruväärselt väike. Samas on salv imeline ning tegelikult käekotti (ükskõik kui väikesesse) viskamiseks täiesti ideaalne. Ja kui rääkida kulmugeelist, siis järgnenud hommikul selgus, et see on täpselt nii imeline, nagu olema peab – väikese pintsliga, sobiva tonaalsusega, ülimalt lihtsasti käsitsetav.

Nüüd nädalaid – või sai isegi vahepeal täis terve kuu – hiljem, jumaldan neid tooteid sama palju kui esimesel proovimishetkel. Seerum lubab ennetavalt tegeleda stressi-punnikestega ning need on olnud tõesti kenasti kontrolli all. Aluskreem läheb käiku neil päevadel, kui on vaja meigile paremat püsivust, või vastupidi päevadel, mil meiki näole ei tahagi, kuid väikest kaitset külma eest ikka. Balm Dotcom on huultel hetkel asendamatu ja Boy Brow lükkas troonilt kõik mu senised kulmutooted.

Seega ei ole midagi öelda. Glossier on seda väärt, et seda kas või teisest maailma otsast jahtida. Ja mul on uus nimekiri juba järgmise „ohvri” ootel…

SaveSave

SaveSave

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Virge Viertek

Ivo Nikkolo kolm küsimust … minule

Ivo Nikkolo sügis/talv 2020 kollektsioon on inspireeritud kaasaegsetest naistest ning nende eriilmelistest (elu)stiilidest. Suur oli minu üllatus – ja veelgi suurem tunnustus –, et üheks selliseks naiseks valis ikooniline moemärk minu.

Ivo Nikkologa seob mind kodumaisel moemaastikul ilmelt kõige pikem „sõprus”. Nimelt oli just Ivo Nikkolo turundusosakond see, kuhu rohkem kui kümme aastat tagasi juhuste kokkulangemise tõttu praktikale sattusin, ning sealt saigi alguse minu moeteekond. Peale praktika lõppu jäime Ivo Nikkologa ikka „põrkuma” – kord stilistikatöödes, kord isegi moeetendusel modellina üles astudes. Ning iga kord, kui meie teed taas kokku said, meenutasin endale tollesama praktika ajal antud lubadust, et kord saab minustki “Ivo Nikkolo naine”. Ja siin ma nüüd siis olen. 

Lisaks sellele, et mul oli au jäädvustada enda seljas Ivo Nikkolo tänavusügisese kollektsiooni palasid, esitas bränd mulle ka kolm küsimust, mida siinkohal rõõmuga jagan. Loodan, et minu vastused pakuvad kui mitte inspiratsiooni, siis ehk mõtlemisainet ikka. 

Mis on tänapäeva maailmas naiseks olemise suurimad katsumused?

Ma olen enam kui veendunud, et kui ühiskond saaks lahti naisi puudutavatest stereotüüpidest ja kui naised ise saaksid üle täiesti ebavajalikult populaarsest „petturi sündroomist”, siis ei oleks ühtegi väljakutset, millest naised jagu ei saaks. 

Mis inspireerib Sind eesmärkide poole pürgima ning kes on Sinu suurim eeskuju?

Mind inspireerivad naised minu ümber – elu on mind toonud kokku nii tarkade, loominguliste, ettevõtlike, ambitsioonikate naistega, et õpin neilt iga päev midagi uut. Lisaks õpetussõnadele on need naised mulle ka tõeliseks tugisambaks ja innustuseks pürgida alati ainult edasi. Ning loomulikult ei saa ma unustada omaenda pere naisi: ema ja tütart. Kui üks õpetab mind eesmärkide poole püüdlema, siis teine on ideaalseks eeskujuks, kuidas elada hetkes ja tunda ka kõige väiksematest asjadest ootamatut rõõmu.

Lõpeta lause: „Unistan veel…”

Kaheaastase lapse emana unistan hetkel peamiselt rohkematest unetundidest, ent kui saame selle valdkonna uuesti kontrolli alla, siis unistan rahulolust, mille loob ideaalselt paika loksutatud tasakaal kõikide minu jaoks oluliste eluvaldkondade vahel.

*Postitus on valminud koostöös Ivo Nikkologa.

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Virge Viertek

H&M Studio, me kohtume taas

On läinud üks hooaeg, on läinud kaks, kuid nagu öeldakse – saatuse vastu ei saa –, ning leian end taas poseerimas kaamera ees, seljas parimad palad kollektsioonist, millega jääb mind ilmselt alatiseks saatma kindel side.

H&M Studio tänavune erikollektsioon on paberite järgi sümbioos julgetest ideedest, kartmatust väljenduslaadist ja provokatiivsest hoiakust. Ma ei ole kindel, kas ma esindan neid kõiki, aga midagi selles kollektsioonis siiski on, mis pani tõmbama selga kärtsrohelist pükskostüümi või üleni litrilist rüüd. Võib-olla on see alateadlik protest segaste aegade vastu, võib-olla aga lihtsalt soov särada tavapärasest rohkem hetkedel, kus sära väärivaid sündmusi jääb taas kord aina vähemaks. 

Loomulikult oleks olnud variant valida antud sessiooniks selga ehk mõneti mahedamad, mõned minulikumad, igapäevasemad komplektid – kollektsiooni mitmekesisus oleks seda ka võimaldanud. Kuid ma ei teinud seda. Sest mulle tundub, et iga-aastane H&M Studio on üks nendest kollektsioonidest, mis väärib erilist kummardust. Tean oma kogemusest, et Studio erisildiga esemed peavad vastu aastaid, peavad vastu kõikvõimalikud trendilained, ja osalt just tänu sellele, et see kollektsioon sammub oma rada, on sellel minu südames alati soe koht. 

Ning julgen öelda, et nii nagu jäävad minu kodustele stangedele alatiseks rippuma Studio kollektsiooni mantlid, olgu need aastast 2014 või 2017, lisandub sellesse kollektsiooni tänavusest hooajast vähemalt üks litriline kleit, sest kunagi ei tea, millal on põhjust tähistada seda, et üks hullumeelne periood on lõpuks ometi läbi saanud… Mina olen igal juhul valmis. 

Olgu lisatud, et H&M Studio tänavune erikollektsioon jõuab müügile juba homme, 24. septembril ainult H&Mi veebipoes hm.com. 

Rõivad ja jalanõud: H&M Studio

Fotod: Virge Viertek

Meik ja soeng: Gerda Miller

*Postitus on valminud koostöös H&M Eestiga.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid