Foto: JÖ

Fotograaf Jörgen Paabu: noor, nägus ja tegus JÖ

See noor moefotograaf on jõudnud 24 eluaasta jooksul juba päris palju saavutada. Paistab, et ta hoog veel niipea ei rauge. Ta on pildistanud nii välis- kui ka kodumaiseid kuumi kuulsusi. Tema töid on avaldatud sellistes väljaannetes nagu Tantalum, FAULT, REVS ning jah, ka Vogue’is. Sellest, mis temas veel peidus on, saab aimu allolevast intervjuust.

Jörgen, kirjelda end pisut. Kuidas leidsid tee fotograafiani? Või leidis see sinu?

Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas. Väiksena meeldis mulle seebikarbiga ringi joosta ja klõpsida, ehitasin kodus taustasid ja set’e ning lasin 4-aastasel õel kaamera ees poseerida. Hiljem ilmutas ema pilte Fotoluksis, kus ta ise töötas, ja tõi need koju. Ise olin toona umbes 6-aastane.

Tiinekaeas kõik muutus, hakkasin erinevaid hobisid ja trenne proovima – kunstiringidest suusahüppeni. Pärast esimest trenni sain aru, et kuskilt tornist ma küll alla hüppama ei hakka. Fotograafia seose oma lapsepõlvega unustasin täielikult kuni keskkoolini, kus multimeedia õppesuunal fotograafia ja filminduse algkursusi anti. Käisin 32. keskkoolis – megacool atmosfäär ja inimesed.

Fotograafiaga on mul üleüldiselt selline side, et isegi kui võtan mingi muu fookuse elus, tekivad vähe aja pärast ideed ja visioonid, mille ellu viimata jätmine on minu jaoks nagu iseendale valetamine või magamata olek. Seega tuleb fotograafia mind alati ise otsima, nii ka inimesed ja brändid, kellega olen koos töötanud.

Mida pead oma töös kõige tähtsamaks? Mis on olulisimad kriteeriumid, mis peavad täidetud olema?

Pean oma töös kõige tähtsamaks inimesega suhtlemist ja kompromissi. Ilma selle kliki või visiooni ja üksteise mõistmiseta on tööprotsess väga raske. Samuti on siis raske inspireerivat tulemust saada. Muidugi, fotograafi kohustusliku vastusena pean samal ajal oluliseks ilusat valgust ja Photoshopi. Ka nägemust, mida või keda ma üldse interpreteerima hakkan. Pean oluliseks tuua inimeses välja tema olemuse, „midagi”, mis igapäevaelus tihti fassaadi taha jääb. Mind aitab palju visualiseerimine – kujutan ette, milline oleks see wow-lõpptulemus, mida tahan inimestega jagada. Pärast modellidega võttel töötamist on moefotograafil pool tööd alles ees. Hiljem veedan veel palju tunde Photoshopis neid samu inimesi piksli haaval tundma õppides. Seega olen poole kohaga psühholoog, ilukirurg ja digitaalne maalikunstnik.

Miks just moefotograafia? Mis sind selle juures paelub?

See on fun. Moefotograafia seob kunsti ja popkultuuri. Inimesi huvitab, mis on current ja next. Ja mind huvitavad inimesed, kunst ja nende ühendus näitavad, mis on esteetiliselt võimalik. Mulle meeldib oma ala parimatega koostööd teha ja ühele pildile on võimalik päris palju andekust mahutada.

Kuidas kirjeldaksid enda käekirja?

Puhas, lihtne, minimalistlik ja esteetiline, monokroomne, sophisticated, serene, kardinaalne.

Kas mõni projekt on saanud sulle eriti südamelähedaseks? Miks?

Kõik mu tööd ja projektid on väga südamelähedased. Tooksin välja erilised koostööd südamelähedaste inimestega, kellega sünnivad harmoonilised ideed ning kus kõik on omas elemendis ja flow’s. Näiteks Kerli Kõivuga pildistamised on kui hingesugulasega hängimised ja koosloomisel üleliigseid sõnu pole vaja kasutada. Ka Eesti rõivabrändi GUILD Chapter III teaser’i pildistamine, millest sündinud teos on meie jaoks ikooniline ja justkui uus Mona Lisa. Ja koostöö Balami ehk Kätlin Hallikuga, kes on 8 aastat mu muusa olnud.

Milline on siiani olnud sinu karjääri suurim õppetund?

Karjääri suurim positiivne õppetund oli editorial’i pildistamine ajakirjale FAULT Magazine New Yorgis. Kogesin kõige professionaalsemat tööeetikat ja pildistasin tiimiga, kes töötab USA moemaailmas ja teeb koostööd maailma suurimate brändide, artistide ja ajakirjadega.

Karjääri suurim negatiivne õppetund oli 2016. aasta kevadel, kui minult varastati ära kogu fototehnika, koos kaamera ja arvutiga. Sain teadlikumaks, kuidas oma materjali ja tehnikat väärtustada. Ühtlasi sain teada, mis tunne on kunstnikul elada ilma pintsli ja värvita.

Sa näed ka ise hea välja. Kas sulle on kunagi öeldud, et võiksid kaamera tagant hoopis kaamera ette astuda?

Ma väga tänan. Mulle on seda harva öeldud küll, aga kahjuks ma ise sellest väga aru ei saa. Kui vahel edevus või teatraalsus minus esile tulevad, siis olen teinud või lasknud endast (auto)portreesid teha. Mulle meeldib erinevaid karaktereid ja look’e enda peal katsetada ja näidata.

Kas tunned end mõlemal pool kaamerat mugavalt?

Üldiselt tööd tehes tunnen end tõesti mõlemal pool kaamerat mugavalt. Tihtipeale peab ideede selgemaks edasiandmiseks modellidele ette näitama mingit olustikku ja ma ei häbene olla samas paadis inimesega, keda juhendan.

Millega hetkel tegeled ja mida näed end tulevikus tegemas?

Hetkel töötan modellide, eraprojektide ja enda portfoolioga. Tulemas on palju uusi koostöid. Hetkel teen tööd Tallinnas, aga huvi tuntakse ka väljastpoolt. Tulevik on bright. Oodake! Panen päikeseprillid ette.

Nimeta kaks sõna, mis sind kõige rohkem iseloomustavad.

Intuitsioon, visioon.

JÖ tegemistega saad lähemalt tutvuda aadressidel killedbyjo.com ja instagram.com/killedbyjo.

SaveSave

SaveSave

SaveSave

SaveSaveSaveSave

SaveSave

SaveSave

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maris Tammer

Miks Vera, miks Vice – ehk 5 põnevat fakti muusikalise duo kohta

Ave Vellesalu ja Helen Västriku audiovisuaalse koosseisu Vera Vice kaubamärgiks on sametise kõlaga unenäo-pop. Kuidas aga sündis bänd, mis tegeleb „alateadvuse väljasalvestusega“, ning milline on olnud duo meeldejäävaim esinemine? Seda Tallinn Music Weeki eel Avelt ja Helenilt uurisimegi.

Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel

„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“

Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“

Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes

„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen. 

Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid

Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.

Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas

„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“

Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“

Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!

„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“

Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?

„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.

„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.

Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid