Põhjus, miks see raamat mulle kuidagi erilisemalt korda läheb, ei peitu muus, kui et olen olnud juba aastaid Pernille Teisbaeki stiili andunud jälgija, tema kunagise blogi ustav lugeja ning lõpetuseks, ei ole midagi teha – skandinaavia mood paelub mind nii väga, et suurem osa minu endagi riietumisinspiratsioonist tuleb just nimelt sealsest ilmakaarest.
Ja kuigi ma alguses natuke isegi kahtlesin, kas sellel raamatul tegelikult ka mulle midagi uut õpetada on või kas see suudab mulle tutvustada mõnda uut stiilinüanssi, mille peale ma tõesti pole ise varem tulnud, saan tegelikult öelda, et kui mitte konkreetselt õpetada, siis mitmes mõttes „raputada” suutis see raamat mind küll. Kõige lihtsamini öeldes sain aru, et võiksin välja tulla oma „teoorias olen tugev” seisundist ning kõiki neid tarkusi ka praktikas natuke julgemalt rakendada. Eriti mis puudutab neid viit. Ja punase värvi kandmist.
Chapter 5. The Scandi colour palette
Kuigi meile meeldib nii arvata, ei ole skandinaavia stiil tegelikult ainult must, valge ja hall. Sealse baasgarderoobi moodustavad ikkagi ka beežid, pruunid, tumesinised toonid. Lisaks on skandinaavlased suured kontrastide armastajad ja toovad sisse miks mitte ka midagi kollast (vaadakem või selle raamatu kaant) või hoopis särtsakat punast. Ja just selle punase lisamisega olen sel sügisel väga aktiivselt tegelenud ja võib öelda, et see on osutunud isegi kergelt sõltuvust tekitavaks.
Chapter 9. Hotline bling
Mul oli vahepeal mõne aasta pikkune periood, kus ma ei tahtnud üldse ehteid kanda. Kaelakeed ja kõrvarõngad mõjusid kuidagi ahistavalt, sõrmused olid liiast. Siis suutsin ühel hetkel leida enda jaoks ehted, mis mõjusid kuidagi õigelt – parajalt minimalistlikud, üldsegi mitte kriiskavad. Ja nii on ehted vaikselt minu igapäevastesse komplektidesse tagasi siginenud ning need absoluutselt annavadki juurde selle teatud miski. Skandinaavlastele seda ütlema ei pea, nemad teadsid väikeste ehete võlust juba ammu. Seega, bling it up (aga mitte liiga jõulupuuks)!
Chapter 13. Where did all my money go? (I know I made some)
Minu lemmikpealkirjaga peatükk. Ning ma samastun sellega. Minu raha kipub paratamatult minema ülehinnatud ja ülebränditud käekottidesse. Ja ma armastan viimsetki neist taevani. Ometi ei kipu ma neid igapäevaselt ülemäära palju kandma. Vana hea „hoian erilisteks juhtudeks”? Tõenäoliselt. Ja ilmselt peaksin sellest kiiremas korras üle saama, sest muidu läheb jälle nii, et õhtuseks väljaminekuks end valmis sättides olen sunnitud oma Gucci käekotilt tolmu pühkima, sest ma lihtsalt ei ole seda nii ammu kandnud. You earned it, you bought it, you better wear it!
Chapter 15. The death of the dress code
Kuigi ma olen absoluutselt selle vastu, et inimesed käivad teatris, teksad jalas, siis mulle mõnes mõttes ikkagi meeldib, et meie tänapäevased dress code’id on muutunud mõnevõrra leebemaks. Ja tänu sellele saavad inimesed üritustesse ja punastesse vaipadesse fantaasiarikkamalt suhtuda ning tihtipeale luua väga kauneid komplekte, mis võib-olla täpp täpilt etiketiga kokku ei lähe. Rõõm on näha, et skandinaavlased soosivad väga sellist paindlikkust (ja ei ole saladus, et mulle endalegi meeldib black tie üritustel jumpsuit’idega käia).
Chapter 16. It’s all in the mix
Skandinaavia moemaanidest ei ole kerge osavamaid miksijaid leida. Olen ise ka neist aastate jooksul omajagu eeskuju võtnud ning mulle on väga meeltmööda oma rõivakomplektidele tavapäraseid moereegleid eiravat spin’i anda. Nii ma näiteks võtsin kätte ja otsustasin, et koduse loungewear’ina mõeldud Lindexi Pink kollektsiooni kašmiirkomplekt väärib enamat kui ainult koduseinte vahel viibimist. Seega näen end sellele peale tõmbamas pintsakut, mantlit, miks mitte punast siidsalli (sest skandinaavlaste lemmikud on kihid, kihid, kihid), jalga valged tossud ning off I go!
Püksid ja kudum: Lindex Pink Collection / Pintsak: H&M / Käekell ja sõrmus: Calvin Klein / Kaelakee: Kate Spade
Ivo Nikkologa seob mind kodumaisel moemaastikul ilmelt kõige pikem „sõprus”. Nimelt oli just Ivo Nikkolo turundusosakond see, kuhu rohkem kui kümme aastat tagasi juhuste kokkulangemise tõttu praktikale sattusin, ning sealt saigi alguse minu moeteekond. Peale praktika lõppu jäime Ivo Nikkologa ikka „põrkuma” – kord stilistikatöödes, kord isegi moeetendusel modellina üles astudes. Ning iga kord, kui meie teed taas kokku said, meenutasin endale tollesama praktika ajal antud lubadust, et kord saab minustki “Ivo Nikkolo naine”. Ja siin ma nüüd siis olen.
Lisaks sellele, et mul oli au jäädvustada enda seljas Ivo Nikkolo tänavusügisese kollektsiooni palasid, esitas bränd mulle ka kolm küsimust, mida siinkohal rõõmuga jagan. Loodan, et minu vastused pakuvad kui mitte inspiratsiooni, siis ehk mõtlemisainet ikka.
Mis on tänapäeva maailmas naiseks olemise suurimad katsumused?
Ma olen enam kui veendunud, et kui ühiskond saaks lahti naisi puudutavatest stereotüüpidest ja kui naised ise saaksid üle täiesti ebavajalikult populaarsest „petturi sündroomist”, siis ei oleks ühtegi väljakutset, millest naised jagu ei saaks.
Mis inspireerib Sind eesmärkide poole pürgima ning kes on Sinu suurim eeskuju?
Mind inspireerivad naised minu ümber – elu on mind toonud kokku nii tarkade, loominguliste, ettevõtlike, ambitsioonikate naistega, et õpin neilt iga päev midagi uut. Lisaks õpetussõnadele on need naised mulle ka tõeliseks tugisambaks ja innustuseks pürgida alati ainult edasi. Ning loomulikult ei saa ma unustada omaenda pere naisi: ema ja tütart. Kui üks õpetab mind eesmärkide poole püüdlema, siis teine on ideaalseks eeskujuks, kuidas elada hetkes ja tunda ka kõige väiksematest asjadest ootamatut rõõmu.
Lõpeta lause: „Unistan veel…”
Kaheaastase lapse emana unistan hetkel peamiselt rohkematest unetundidest, ent kui saame selle valdkonna uuesti kontrolli alla, siis unistan rahulolust, mille loob ideaalselt paika loksutatud tasakaal kõikide minu jaoks oluliste eluvaldkondade vahel.
*Postitus on valminud koostöös Ivo Nikkologa.
H&M Studio tänavune erikollektsioon on paberite järgi sümbioos julgetest ideedest, kartmatust väljenduslaadist ja provokatiivsest hoiakust. Ma ei ole kindel, kas ma esindan neid kõiki, aga midagi selles kollektsioonis siiski on, mis pani tõmbama selga kärtsrohelist pükskostüümi või üleni litrilist rüüd. Võib-olla on see alateadlik protest segaste aegade vastu, võib-olla aga lihtsalt soov särada tavapärasest rohkem hetkedel, kus sära väärivaid sündmusi jääb taas kord aina vähemaks.
Loomulikult oleks olnud variant valida antud sessiooniks selga ehk mõneti mahedamad, mõned minulikumad, igapäevasemad komplektid – kollektsiooni mitmekesisus oleks seda ka võimaldanud. Kuid ma ei teinud seda. Sest mulle tundub, et iga-aastane H&M Studio on üks nendest kollektsioonidest, mis väärib erilist kummardust. Tean oma kogemusest, et Studio erisildiga esemed peavad vastu aastaid, peavad vastu kõikvõimalikud trendilained, ja osalt just tänu sellele, et see kollektsioon sammub oma rada, on sellel minu südames alati soe koht.
Ning julgen öelda, et nii nagu jäävad minu kodustele stangedele alatiseks rippuma Studio kollektsiooni mantlid, olgu need aastast 2014 või 2017, lisandub sellesse kollektsiooni tänavusest hooajast vähemalt üks litriline kleit, sest kunagi ei tea, millal on põhjust tähistada seda, et üks hullumeelne periood on lõpuks ometi läbi saanud… Mina olen igal juhul valmis.
Olgu lisatud, et H&M Studio tänavune erikollektsioon jõuab müügile juba homme, 24. septembril ainult H&Mi veebipoes hm.com.
Rõivad ja jalanõud: H&M Studio
Fotod: Virge Viertek
Meik ja soeng: Gerda Miller
*Postitus on valminud koostöös H&M Eestiga.
